Nadežda Krupskaja "Meie parim sõber" (1963)

Vahel koristad vanu riiuleid ja leiad seal kapi tahanurka surutud kola. Ka see suurepärane teos ilmus makulatuurikuhja vahelt, nagu varas päevavalguse kätte. Kaane peal laiutab miskipärast mingi pederasti lõust,  kuigi me kõik teame, et meie parimaks sõbraks on Leopold. Leopoldi ja Lenini vahel on aga väike maa, mine tea kui kaua Lenin end Leopoldiks jõi.
   Ajalugu vaikib, kuigi teoses vihjatakse, et Lenin kasutas vandeseltslasliku konspiratsiooni mõttes palju varjunimesid. Saja näoga mees pages ikkagi kapitalistide tagakiusamise eest. Kuuekümnekolmandal aastal panid inimesed oma puhtast südamest kokku objektiivse ülevaate Lenini elust. Raamat on ilmselt mõeldud lastele või töörahvale - hui neil vahet teeb. Selle teksti põhjal saaks muidu täitsa põneva mikihiireliku koomiksi teha.
   Arvustuse mõttes mainin, et see on nõnda daniilharmsilik lugemine, et hakka või kahtlema kas ta varjunime all ei tegutsenud. Harms = Krupskaja? Igatahes oli vahel seda raske lugeda, kuna silmad kippusid siirast mõnust pahupidi kiskuma ja irve ei lahkunud näolapilt ka peale raamatu käest panemist. Vot nii tugev on meie kõigi juhi Lenini karisma...
   Aga nüüd mõned lõigud raamatust, mida iga laps ja muidu tola pidi teoorias peast teadma:

"Ta kasvatas endas tahtejõudu. Mida lubas, seda tegi. Tema sõna peale võis olla kindel. Kord poisikesena proovis ta suitsetada. Tema ema Maria Aleksandrovna juhtus teda suitsetamas nägema. See kurvastas ema väga. "Volodjake, jäta suitsetamine," palus ta. Iljitš lubas ja sellest ajast peale ei puudutanud kordagi paberosse."

"Vladimir Iljitši süda tuksus kuumast armastusest kõigi töötajate, kõigi rõhutute vastu. Mitte kunagi ei rääkinud ta sellest ise ja ka mina ei oleks sellest arvatavasti mõnel teisel, vähem pidulikul hetkel juttu teinud.Ma räägin vaid sellepärast, et tolle tunde sai ta päranduseks kangelaslikult vene revolutsiooniliselt liikumiselt. See tunne pani teda kirglikult ja tuliselt otsima vastust küsimusele: missugused peavad olema töörahva vabastamise teed? Vastused oma küsimustele sai ta  Marxilt. Ta lähenes Marxile mitte kui kirjatark, vaid kui inimene, kes otsib vastuseid piinavalt pakilistele küsimustele. Ja ta leidis sealt need vastused. Nendega läks ta tööliste juurde."

"Ta pidas kirjavahetust väga paljude istuvate seltsimeestega, kellele too kirjavahetus oli tohutu suure tähtsusega. Vladimir Iljitši kirjadest õhkus reipust ja nad rääkisid tööst. Inimene, kes sai temalt kirja, unustas, et ta istub vangis, ja hakkas ka ise tööle."

"Õhtul kogunesid kõik meie poole ja laulsime jälle. Tuli ka Prominski naine. Kooriga ühinesid ka minu ema ja Paša. Öösel aga ei saanud me Iljitšiga mitte kuidagi magama jääda, unistasime võimsatest tööliste meeleavaldustest, millistest me kunagi osa võtame..."

"Kaks korda nädalas tuli post. Kirjavahetus oli laialdane. Kirju vahetati ka malemängu alal, iseäranis Lepešinskiga. Mängiti kirja teel. Lenin pani malendid üles ja hakkask ombineerima. Üksvahe kütkestas male teda niivõrd, et ta unes isegi hüüatas: "Kui ta käib ratsuga siia, siis mina käin vankriga sinna!"

"Lenini nimel oli juba kõikjal suur autoriteet. Lenin oli mõisnike ja kapitalistide vastu, Lenin oli maa ja rahu poolt. Kõik teadsid, et Lenin on nõukogude võimu eest peetava võistluse juht. Seda teadsid töörahva hulgad ka kõige kõrvalisemates Venemaa nurkades. Kuid Lenin ei võtnud vahetult osa lahingutest, ei käinud rinnetel, aga kuidas saab juhtida kaugelt, seda ei suutnud tol ajal sageli ette kujutada kirjaoskamatud inimesed, kelle silmaringi piirasid nende endassesuletud elu tingimused."