Aare Laanemäe: Kümme aastat Valges majas. Ausalt ja avameelselt. Peeter Helme: Sofia

Postitus algse pealkirjaga

Räpased raamatud

Räpasteks nimetan siin selliseid raamatuid, mis kajastavad räpast tegelikkust. 

Kumbki neist pole sel eesmärgil kirjutatud. Mõlemas upitavad autorid ennast.

Ausam tundub olevat Aare Laanemäe oma. Aga tal on ka lihtsam – tema vaatab aastakümnete tagust.

Räpane raamat nr 1.

Aare Laanemäe Kümme aastat Valges majas. Ausalt ja avameelselt.

Lugu ennastpetvast korruptandist. 

Tegevus toimub põhiliselt möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel. Minategelane töötab Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei EKP Keskkomitees instruktorina. Valitseb seadusetus, kus parteijuhtidel on võimalik keelata ja lubada vastavalt suvale. Raamatu alguses toob autor näite, kus Rein Ristlaan organiseeris komisjoni, mis pidi otsustama aspirantuuri astuda soovijate sobilikkuse üle. Komisjoni otsustusõigust ei toetanud ükski normdokument. Teaduste Akadeemia president käis lunimas, et ühel konkreetsel andekal ikka lubataks õppida… aga asjata! 

Rein Ristlaan oli autori arvates hea ja tore inimene.

Raamatu autor tegeles kultuuri ja teaduse juhtimisega. Tema ise arvab, et tema oli väga tore ja tark inimene. Oma (tihti otsesõnu väljendamata) toredust ja tarkust näitlikustab ta oma kuulsate sõprade loeteluga. Loetellu kuulub suur hulk tol ajal silma paistnud kultuuritegelasi (enamik neist on praeguseks surnud ja neil puudub võimalus vaidlustada oma suurt sõprust parteifunktsionääriga). 

Ma kujutan ette küll. Kunstikollektiivi juht teab, kuidas partei võib sitta keerata nii talle kui ka tema koorile/teatrile/toimetusele ja seal parteis on üks tüüp, kes kaitseks sind - juhul kui ta tahaks. See tahtmine tuleb aga ära teenida ühiselt joodud viinaga ja sõbraks nimetamisega. 

Nii lähebki Mikiver enne esietendust, enne peaproovi (lavastusele viimase lihvi andmise asemel) koos kommunistiga jooma. Ja kommunist arvabki, et ta on tore inimene. Isegi kui ta ei kaitse, siis jätab ründamata. 

Lisaks kultuuri ja teaduse juhtimisele lõi kommunist seda ise ka – osales selle loomises. Panus ei olnud suur, aga kultuurile oluline. Nimelt võttis ta endale mõnikord toimetamise tööd. Mis sellest, et tema toimetatu ei jõudnud mõnikord trükki. Mis sellest, et tema toimetatud asjad toimetati teinekord professionaalide poolt üle. Tema sai töötasu kätte ja toimetusel oli käpp Keskkomitees sees – seda oli ju alatasa vaja. Ah-jaa, seda sellist toimetamise tööd pakkusid talle ikka sõbrad. Ja sõpradel olid kuulsad nimed ja neid on tänapäevalgi hea mainida – ikka selle märgiks kui tark ja tore inimene autor on.

Raamatu autor on ennast avalikkuselt korduvalt tutvustanud kui erilist eetika-spetsialisti. Isegi eetika-teadlast. Raamatust on aru saada, et eelkirjeldatu on autori jaoks normaalne ja eetiline. Ka tänase pilguga vaadates.

Räpane raamat nr 2.

Peeter Helme, Sofia, tuleviku mäletajad.

 

Autorit tutvustatakse tagakaanel kui Ekspressi kirjandustoimetajat. Raamat ise on grafomaanlik ponnistus – kohati olematuseni küündivalt vilets nii mõtte kui teostuse (keel ja faabula) poolest. Autor ei oska kirjutada – romaan kui vorm on kaugel tema suutmiste piirist. Toimetanud Jan Kaus.

Räpane tegelikkus on küsimuse (miks sellist õnnetust avaldatakse?) taga.

Juba nõukaajal õpetati, et ajakirjandus olla neljas võim (seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval). Ekspressi kirjandustoimetaja on siis Neljanda Võimu Partei Keskkomitee kirjandust kureeriv instruktor. Üle-Eestilist avaldamiskeeldu panna ei saa, aga kiitvaid arvustusi keskses nädalalehes organiseerida küll, sõpradelt võib artikleidki tellida. Avaldatavad artiklid loovad sõpradele suuremat nime ja nende eest makstakse ka midagi. Kirjanikud on raha suhtes vähenõudlikud.

Seisuga 22.08 võib näha, et raamat on alla hinnatud. Kusagil kirjastuses lööb keegi arve kokku – Peeter Helme raamatu avaldamine viis välja xxx eurot ja positiivse arvustuse näol tõi sisse xxx eurot.

Raamatu müügitekstis Rahva Raamatu kodulehel on öeldud: „Peeter Helme on eesti kaasaegses kirjanduses kindlalt kanda kinnitanud“. 

Ma ei usu, et oma eelmiste raamatute kirjutamise ajal oskas ta kirjutada, aga nüüd millegipärast unustas ära.

Möödub kolmkümmend viis aastat ja autor avaldab kõvade kaante vahel mälestused, kus kiitleb oma sõprade suure hulgaga. Mälestuste alapealkiri on „Ausalt ja avameelselt.“ 

See on ulme.