Robert Silverberg – When We Went to See the End of the World (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Silverbergi loome pole senini suuremat huvi äratanud, kuid see jutt on küll tore ja meisterlik. Lugu siis selline – toredal keskealiste kodusel peoõhtul kohtuvad keskmisest rikkamad paarikesed ja veedavad kenasti aega. Nick ja Jane loodavad teisi pahviks lüüa jutuga, et nemad käisid uuel ja vägagi erilisel turismireisil ehk siis ajamasinaga Maa väljasuremist vaatamas, kolm tundi best of hetki. Viidi ajaturistid sellisele masendavale ja kalbele ookeanikaldale, ning nende silme all sureb miski krabitaoline elukas – nagu teadustaja ütleb, on tegemist Maa viimase elusolendiga (iseasi muidugi, kuhu siis bakterid ja muud millimallikad enne kadusid, aga Nickile ja Janele krabi lahkumisest piisab). Seltskond on loodetud kombel pahviks löödud, ah et siis selline maailmalõpp.

Siis saabub seltskonda Eddie ja Fran, kes teiste reaktsioone kuuldes omakorda muuseas teatavad, et nemadki käisid selsamusel ajamasinareisil – nemad nägid, kuidas Maa oli veega kaetud, ja vaid Mount Everesti tipp oli näha. Seejärel ilmuvad peole Tom ja Harriet, ja nemadki sel turismireisil olnud, ning nägid jääga kaetud Maad. Peoperemehel tekib küsimus, et kas tegemist ehk reisibüroo... pettusega? Nick kahvatub. Aga see pole veel kõik – nüüd lisandusid peomellu Phil ja Isabel, nende versioonis päike plahvatas jne.

Nick ja Jane on täiega löödud, nende lootus naabreid pahvistada on võrdlemisi luhtunud. Pidu läheb lõbuküllaselt edasi, tantsitakse ja luuakse uusi armusuhteid, ning muuseas arutletakse viimaste uudiste üle – Michigani järve sattusid laboris muundatud amööbid, mis levitavad ohtlikku viirust (“tissue-dissolving virus”, lk 4). Californias on tuumakatsetuse põhjustatud hiiglaslik maavärin. St. Louis on tuumarünnaku tagajärjel maa pealt pühitud. Niisamuti Detroit. Järjekordne president on mõrvatud ja taas on leinapäeva tõttu järgmisel päeval asutused suletud – tõepoolest, need presidentide nottimised mõjuvad juba majandusele halvavalt, muudkui pidevad tööseisakud.

Ja pidu läheb edasi, tantsitakse ja suitsetatakse kanepit ja mõni on purjuspäi laua taha magama jäänud, moodustuvad uute salasuhete jõujooned. Rõõmu kui palju. Ent maailmalõputripist ei räägi enam keegi. Nick ja Jane lahkuvad vaikselt peolt, luhta läks kallivõitu eputamiskatse ja nad keeravad kodus lihtsalt magama. Ja amööbid mudisevad Michigani järves. Järgmisel hommikul kerkib paratamatu küsimus – kuhu järgmisel puhkusereisil minna?

ulmekirjanduse baas