Kõikvõimalike sõnad ookeani võib
jagada mitut moodi kaheks.
Olemasolevad sõnad ja
mitteolemasolevad sõnad on vaid üks võimalikest.
Suur hulk muid kaheks jaotamisi
langevad selle jaotusega suures osas kokku.
Näiteks tähendusega ja tähenduseta
sõnad.
„Spunk“ tähendab
tähenduseta sõna.
Tahaks täna vaadata mitteolemasolevaid
tähendusega sõnu, mille tähendus on ajas muutunud.
Ühe sõna olemasolu sõltub sellest,
kas teda keegi kasutab. Kui ei kasutata, siis ei ole olemas.
Kivirähklemine.
No mis kivi see siis rähkleb, kivi on
rahulik, istub või lamab ja kõigi eelduste kohaselt tunneb sellest
mõnu kah veel – sõna-sõnaliselt ja kultuurikontekstita mõeldes.
Enne kui kivirähkelemine mõtte
omandas (see oli millalgi 90-nendate alguses) oli sama mõte ühe
teise sõna oma, eelvestimine. See tähendas (üli)andekate
vendade tegevusalade erinevat valikut, nii et vennad ei osutuks
omavahel konkureerivateks.
Jüri ja Jaan Ehlvest.
Vitali ja Vladimir Klitško.
Siis, kivirähklemise algusaegadel,
tegelesid mõlemad vennad inimese ühiskonnas olemise seletamisega.
Juhan nii üldisemalt, teaduse seisukohalt asju vaadates, Andrus –
vist ei saa öelda „konkreetsemalt“ – aga kunstilise
tunnetusega.
„Kas sa lugesid, mis Kivirähk
ütles?“
„Ei, mis ta siis ütles?“
„..., ..., ...“
„Oot,oot! Kumb Kivirähk?“
Vend Juhan jutustas eestlastele
inimeste arvamuse teadasaamise võimalustest ja sellest, mis on
demokraatia.
Vend Andrus oli iseseisvalt, teaduse
karkudeta, tunnetanud inimeste arvamust, näinud seal müüte ja pani
neid naeruks.
Vend Juhanil oli selge arusaam, et
demokraatia olemasolu märk on valimiste korraldus ja nendel
osalemine.
Vend Andrus oli kui püha Jüri müüte
tappes.
Mõlemad olid ühtviisi kõvad ja
armastatud.
Andrus valis müütide (lohede)
tapmiseks sobivad relvad – teised, uued müüdid. Nii sündisid
Ivan Orav ja Rehepapp.
Kõrvalpõige lohetapjate
keerulisse ja konkurentsitihedasse maailma.
Nõukogude aeg oli selline
keeruline ja raske aeg, kus lohe maksis lohevõitlejatele palka, need
võitlesid ja rahvas imetles neid – neid julgeid, neid osavaid.
Siis suri lohe vanadusse ja korraga ei olnud kedagi, kes lohevõitluse
eest palka maksaks. Ilmusid uued müütlilised tegelased – uued
lohed – ja paljud endised julged lohevõitlejad eesotsas Priit
Aimlaga asusid nende teenistusse. Lisaks võitluse vaenlasele muutus
ka võitluse vorm – nüüd tuli nupule vajutada vastavalt eesreas
tõusva pastaka värvile, oi kuidas vaenlaslohe siis kiunus.
Loomulikult oli
veteranidele selge, milline peab olema stiilipuhas lohevõitlus ja
uue leivaisa teenistuses olevad veteran-lohevõitlejad mõistsid
hukka noorema lohevõitlejate põlvkonna – ei ole neil ikka õiget
stiili, Eesti huumor olla surnud, meie põlvkonnaga võrdseid ei ole
enam...
90- nendatest said nullindad.
Kivirähklemise tähendus muutus.
Vend Juhan uuris ikka avalikku arvamust
ja jutlustas korra kuus või kvartalis tõelist demokraatiat – see
olla selline, kus kõik kodanikud on poliitiliselt aktiivsed, neil on
kindlad seisukohad ja nad tahavad osaleda valimistel. Demokraatia
(isamaa?) olla hädaohus kui osalus valimistel langeb alla mingi
protsendi. Need, kes ei osale, olla pettunud ja õnnetud.
Kõrvalpõige poliitilisse
süsteemi.
Selle - poliitilise
süsteemi niisiis – alus on Ebaõiglus. Igal partei määratleb oma
valijaskonda ohvritena. Ohvritena, keda kaitseb just see partei. Hea
ohver ühe partei jaoks on hästi suur grupp – venelased,
eestlased, lapsed, pensionärid, töötajad, töötud, naised, homod,
värvilised... Lisaks olemasolevatele ohvritele on olemas ka
loodetavad ohvrid, ehk grupid, kes võivad osutuda ohvriteks juhul
kui teiste, seniste ohvrite eestkostjad võimule pääsevad. Ja nii
on iga partei strateegline ülesanne veenda võimalikult paljusid
inimesi, et nad on praegused või tulevased ohvrid.
Nii et vend Juhan väidab olevat
valimistel mitteosaleja pettunud ja õnnetu sellepärast, et
mitteosaleja ei ole leidnud ühtegi parteid, kes teda tema õnnetuses
kaitseks.
Vend Andrus elas hästi – korra
nädalas rääkis raadios ja kirjutas ajalehes, aeg-ajalt kirjutas
raamatuidki.
Kõik armastasid Andrust ja küsimust,
kumb Kivirähk, ei saanudki tekkida. Kui Kivirähk oli midagi sellist
öelnud, mida sõbraga turul kohtudes meenutada, siis oli see
kindlasti vend Andrus.
Kivirähklemine hakkas tähendama
üliaktiivsust ja sellega seoses ka hästi hakkamasaamist.
Lohetapmine (müütide purustamine) oli
endiselt Andruse kirg ja armastus – eks sellepärast teda nii väga
armatatigi. Aga mees oli vanemaks saanud ja oskas relvi valida.
Järgmine suur lohetapp (Mees, kes teadis ussisõnu) oli selline, kus
vanade müütide lõhkumiseks ei ehitatud enam ühte uut ja suurt –
palju pisikesi paradoksluses siplevaid tegid asja ära. Töö tehtud
– ei ole neid rahvale/Andrusele enam vaja.
Tundub, et Andrusele ei meeldi lohed
kui sellised – vanade hävitamiseks ei taha ta uusi luua.
Teraval pilgul vaatas Andrus ringi.
Kas on kusagil mõni üldtunnustud
müüt?
Kas on kusagil mõni tapmist ootav
lohe?
Ja ta nägi, et kogu meedia on täis
õnnetuid ja ohverid.
Ja ta nägi, et igal aastal antakse
inimarengu nime all välja rahvaõnnetuse kogumikke. Toimus
hädaorgsuse prohvetite katkematu võistlus.
Ja ta nägi, et päris inimesed ei
olegi nii õnnetud. Pigem vastupidi.
Ja ei ole teada, kas tema nägi ka
seda, et tema oma vend on üks müüdi loojatest.
Ja ei ole teada, kas tema ka nägi, et
tema oma vend just selle sama lohe elusolekust ja elushoidmisest
elatubki. Et justkui teenistuses või sedamoodi.
Ja kirjutas siis Andrus raamatu.
Maailma otsas. Pildikesi heade
inimeste elust.
Nagu pealkiri tabavalt ütleb, ongi
tegemist heade inimestega. Lisaks hea olemisele on nad enamasti ka
õnnelikud. See „enamasti“ tähendab siin – enamuse ajast. Ja
mitteõnnelik olek on, kui selline üldse on, tingitud (vähemalt
ühel juhul) väga hea kringli ülesöömisest. Kringli ülesöömine
on küll sedasorti asi, mille puhul on mingil parteil raske kuulutada
end just seda sorti orbude ja lesknaiste kaitsjaks. Ei olevikus ega
tulevikus.
See, kui palju keegi kringlit või
kiluleiba armastab ja sööb, on selgelt väljapool demokraatiat ja
ühiskonna ohvigruppidesse painutamist ei kannata.
Selge on ka see, et neil inimestel seal
raamatus ei ole valimistel miskit teha – nii osalemine kui tehtav
valik saavad olla vaid juhuslikud.
Siiski, üks tegelane on, kes
valimistel teeks selge valiku. Tegemist on maalt tulnud ja segaduses
remondimehega (Juku), kes kardab homosid. Talle on töökaaslased
rääkinud koledatest homodest ja jaganud täpset teadmist homode
tegutsemismallidest. Nüüd ta siis kohtab mõnikord teisi häid
inimesi ja arvab end homosid ära tundvat. Ära tundvat ja siis ta
põgeneb. Vaat tema läheb küll valima ja valib partei, mis teda
homode eest kaitseks. Eks ta üks totu ole.
Muidu on raamat selline, et suurt müüti
ei ole – ei saa silti juurde panna ja väita, et see on nüüd
ülosus või jaanikasus või tõnusus ja see nüüdsest peale
iseloomustabki...
Kas mina olen oma venna hoidja?!
Vend on küll armas, aga tõde on
armsamgi veel!?
No nii hull see asi nüüd kah ei ole.
Ei rebinud leivatükki oma venna laste
suude eest.
Ei tähenda kivirähklus nüüd veel
seda.
Raamat avaldati aprillis. Hetkel on
käes august. Siiamaani loogivad politoloogid häda ja õnnetust end
poliitiliselt määratlemata inimeste põhjal. Aga oleks aeg silmad
avada!
Mitte-olemasolevaid sõnu oleks vist
õige nimetada olematuteks sõnadeks. Nende tähenduste uurimine on
üks raske ja tänamatu töö. Nimelt muutuvad olematud sõnad pärast
nende märkamist ja nimetamist koheselt olemasolevateks sõnadeks ja
olematuteks neid enam tagasi lükata ei saa. Saab ainult nende
tähendust muuta. Konstruktsioon „saab tähendust muuta“ on väga
kahtlase väärtusega – et justkui saaks keegi üksik või grupp
otsustada, mida üks sõna tähendab.
Mul on üks tuttav Maalehe lugeja. Ma
lugesin ise internetist kah, kuidas Jürgen Rooste luulekirjas
presidendile rääkis alandatute ja solvatute massilisest vohamisest
kogu Eestimaal. Minu tuttav uskus seda juttu ja seletas, et küll on
ikka hea, et Jürgen Rooste lõpuks kõigile tõtt ütles. Tõtt
ütles kõigi õnnetute nimel. Minu palvel suutis ta oma
tutvusringkonnast loetleda ainult ühte vaest ja õnnetut. See on
endine ERSO orkestrant, kes viimased kolmkümmend aastat on
pühendanud purjuspäistele meenutustele kaunist pillimeheelust. Tema
on küll õnnetu, sest tervis on läbi ja pensist ei piisa
igapäevaseks purjusolekuks, nii et ta on sunnitud poe juures
lonksukesi kerjama.
Minu tuttav Maalehe lugeja on
75-aastane ja eluaeg raamatuid armastanud. Kivirähki uut raamatut ei
ole ta veel lugenud. Vanad on talle küll meeldinud. Ma kingin talle
selle uue, las otsutab ise, kas Rooste või Kivirähk.
Vist peaks Roostele ka Kivirähu
raamatu kinkima...
„Tea, kas Rooste lugeda oskab?“
„Loota on, kirjutada ta ju oskab…“
Teiste (k.a. Kiviräha enda) arvamusi
Nimekiri ei pretendeeri hõlmavusele, kuna tegu on paljukajastatud teosega.
arvustus.com
Areen
Bukahoolik
goodreads
Indigoaanlane
Madlike
nõudmiseni
Postimees
ikka Postimees
Päevaleht
raamatukoi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar