12 august, 2013

Andrus Kivirähk: Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust

Kõikvõimalike sõnad ookeani võib jagada mitut moodi kaheks.
Olemasolevad sõnad ja mitteolemasolevad sõnad on vaid üks võimalikest.
Suur hulk muid kaheks jaotamisi langevad selle jaotusega suures osas kokku.
Näiteks tähendusega ja tähenduseta sõnad.
Spunk“ tähendab tähenduseta sõna.
Tahaks täna vaadata mitteolemasolevaid tähendusega sõnu, mille tähendus on ajas muutunud.
Ühe sõna olemasolu sõltub sellest, kas teda keegi kasutab. Kui ei kasutata, siis ei ole olemas.
Kivirähklemine.
No mis kivi see siis rähkleb, kivi on rahulik, istub või lamab ja kõigi eelduste kohaselt tunneb sellest mõnu kah veel – sõna-sõnaliselt ja kultuurikontekstita mõeldes.
Enne kui kivirähkelemine mõtte omandas (see oli millalgi 90-nendate alguses) oli sama mõte ühe teise sõna oma, eelvestimine. See tähendas (üli)andekate vendade tegevusalade erinevat valikut, nii et vennad ei osutuks omavahel konkureerivateks.
Jüri ja Jaan Ehlvest.
Vitali ja Vladimir Klitško.
Siis, kivirähklemise algusaegadel, tegelesid mõlemad vennad inimese ühiskonnas olemise seletamisega. Juhan nii üldisemalt, teaduse seisukohalt asju vaadates, Andrus – vist ei saa öelda „konkreetsemalt“ – aga kunstilise tunnetusega.

Kas sa lugesid, mis Kivirähk ütles?“
Ei, mis ta siis ütles?“
..., ..., ...“
Oot,oot! Kumb Kivirähk?“

Vend Juhan jutustas eestlastele inimeste arvamuse teadasaamise võimalustest ja sellest, mis on demokraatia.
Vend Andrus oli iseseisvalt, teaduse karkudeta, tunnetanud inimeste arvamust, näinud seal müüte ja pani neid naeruks.
Vend Juhanil oli selge arusaam, et demokraatia olemasolu märk on valimiste korraldus ja nendel osalemine.
Vend Andrus oli kui püha Jüri müüte tappes.
Mõlemad olid ühtviisi kõvad ja armastatud.
Andrus valis müütide (lohede) tapmiseks sobivad relvad – teised, uued müüdid. Nii sündisid Ivan Orav ja Rehepapp.

Kõrvalpõige lohetapjate keerulisse ja konkurentsitihedasse maailma.
Nõukogude aeg oli selline keeruline ja raske aeg, kus lohe maksis lohevõitlejatele palka, need võitlesid ja rahvas imetles neid – neid julgeid, neid osavaid. Siis suri lohe vanadusse ja korraga ei olnud kedagi, kes lohevõitluse eest palka maksaks. Ilmusid uued müütlilised tegelased – uued lohed – ja paljud endised julged lohevõitlejad eesotsas Priit Aimlaga asusid nende teenistusse. Lisaks võitluse vaenlasele muutus ka võitluse vorm – nüüd tuli nupule vajutada vastavalt eesreas tõusva pastaka värvile, oi kuidas vaenlaslohe siis kiunus.
Loomulikult oli veteranidele selge, milline peab olema stiilipuhas lohevõitlus ja uue leivaisa teenistuses olevad veteran-lohevõitlejad mõistsid hukka noorema lohevõitlejate põlvkonna – ei ole neil ikka õiget stiili, Eesti huumor olla surnud, meie põlvkonnaga võrdseid ei ole enam...

90- nendatest said nullindad.
Kivirähklemise tähendus muutus.
Vend Juhan uuris ikka avalikku arvamust ja jutlustas korra kuus või kvartalis tõelist demokraatiat – see olla selline, kus kõik kodanikud on poliitiliselt aktiivsed, neil on kindlad seisukohad ja nad tahavad osaleda valimistel. Demokraatia (isamaa?) olla hädaohus kui osalus valimistel langeb alla mingi protsendi. Need, kes ei osale, olla pettunud ja õnnetud.

Kõrvalpõige poliitilisse süsteemi.
Selle - poliitilise süsteemi niisiis – alus on Ebaõiglus. Igal partei määratleb oma valijaskonda ohvritena. Ohvritena, keda kaitseb just see partei. Hea ohver ühe partei jaoks on hästi suur grupp – venelased, eestlased, lapsed, pensionärid, töötajad, töötud, naised, homod, värvilised... Lisaks olemasolevatele ohvritele on olemas ka loodetavad ohvrid, ehk grupid, kes võivad osutuda ohvriteks juhul kui teiste, seniste ohvrite eestkostjad võimule pääsevad. Ja nii on iga partei strateegline ülesanne veenda võimalikult paljusid inimesi, et nad on praegused või tulevased ohvrid.

Nii et vend Juhan väidab olevat valimistel mitteosaleja pettunud ja õnnetu sellepärast, et mitteosaleja ei ole leidnud ühtegi parteid, kes teda tema õnnetuses kaitseks.
Vend Andrus elas hästi – korra nädalas rääkis raadios ja kirjutas ajalehes, aeg-ajalt kirjutas raamatuidki.
Kõik armastasid Andrust ja küsimust, kumb Kivirähk, ei saanudki tekkida. Kui Kivirähk oli midagi sellist öelnud, mida sõbraga turul kohtudes meenutada, siis oli see kindlasti vend Andrus.
Kivirähklemine hakkas tähendama üliaktiivsust ja sellega seoses ka hästi hakkamasaamist.
Lohetapmine (müütide purustamine) oli endiselt Andruse kirg ja armastus – eks sellepärast teda nii väga armatatigi. Aga mees oli vanemaks saanud ja oskas relvi valida. Järgmine suur lohetapp (Mees, kes teadis ussisõnu) oli selline, kus vanade müütide lõhkumiseks ei ehitatud enam ühte uut ja suurt – palju pisikesi paradoksluses siplevaid tegid asja ära. Töö tehtud – ei ole neid rahvale/Andrusele enam vaja.
Tundub, et Andrusele ei meeldi lohed kui sellised – vanade hävitamiseks ei taha ta uusi luua.

Teraval pilgul vaatas Andrus ringi.
Kas on kusagil mõni üldtunnustud müüt?
Kas on kusagil mõni tapmist ootav lohe?

Ja ta nägi, et kogu meedia on täis õnnetuid ja ohverid.
Ja ta nägi, et igal aastal antakse inimarengu nime all välja rahvaõnnetuse kogumikke. Toimus hädaorgsuse prohvetite katkematu võistlus.
Ja ta nägi, et päris inimesed ei olegi nii õnnetud. Pigem vastupidi.

Ja ei ole teada, kas tema nägi ka seda, et tema oma vend on üks müüdi loojatest.
Ja ei ole teada, kas tema ka nägi, et tema oma vend just selle sama lohe elusolekust ja elushoidmisest elatubki. Et justkui teenistuses või sedamoodi.

Ja kirjutas siis Andrus raamatu.
Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust.

Nagu pealkiri tabavalt ütleb, ongi tegemist heade inimestega. Lisaks hea olemisele on nad enamasti ka õnnelikud. See „enamasti“ tähendab siin – enamuse ajast. Ja mitteõnnelik olek on, kui selline üldse on, tingitud (vähemalt ühel juhul) väga hea kringli ülesöömisest. Kringli ülesöömine on küll sedasorti asi, mille puhul on mingil parteil raske kuulutada end just seda sorti orbude ja lesknaiste kaitsjaks. Ei olevikus ega tulevikus.
See, kui palju keegi kringlit või kiluleiba armastab ja sööb, on selgelt väljapool demokraatiat ja ühiskonna ohvigruppidesse painutamist ei kannata.
Selge on ka see, et neil inimestel seal raamatus ei ole valimistel miskit teha – nii osalemine kui tehtav valik saavad olla vaid juhuslikud.
Siiski, üks tegelane on, kes valimistel teeks selge valiku. Tegemist on maalt tulnud ja segaduses remondimehega (Juku), kes kardab homosid. Talle on töökaaslased rääkinud koledatest homodest ja jaganud täpset teadmist homode tegutsemismallidest. Nüüd ta siis kohtab mõnikord teisi häid inimesi ja arvab end homosid ära tundvat. Ära tundvat ja siis ta põgeneb. Vaat tema läheb küll valima ja valib partei, mis teda homode eest kaitseks. Eks ta üks totu ole.

Muidu on raamat selline, et suurt müüti ei ole – ei saa silti juurde panna ja väita, et see on nüüd ülosus või jaanikasus või tõnusus ja see nüüdsest peale iseloomustabki...

Kas mina olen oma venna hoidja?!
Vend on küll armas, aga tõde on armsamgi veel!?

No nii hull see asi nüüd kah ei ole.
Ei rebinud leivatükki oma venna laste suude eest.
Ei tähenda kivirähklus nüüd veel seda.
Raamat avaldati aprillis. Hetkel on käes august. Siiamaani loogivad politoloogid häda ja õnnetust end poliitiliselt määratlemata inimeste põhjal. Aga oleks aeg silmad avada!

Mitte-olemasolevaid sõnu oleks vist õige nimetada olematuteks sõnadeks. Nende tähenduste uurimine on üks raske ja tänamatu töö. Nimelt muutuvad olematud sõnad pärast nende märkamist ja nimetamist koheselt olemasolevateks sõnadeks ja olematuteks neid enam tagasi lükata ei saa. Saab ainult nende tähendust muuta. Konstruktsioon „saab tähendust muuta“ on väga kahtlase väärtusega – et justkui saaks keegi üksik või grupp otsustada, mida üks sõna tähendab.

Mul on üks tuttav Maalehe lugeja. Ma lugesin ise internetist kah, kuidas Jürgen Rooste luulekirjas presidendile rääkis alandatute ja solvatute massilisest vohamisest kogu Eestimaal. Minu tuttav uskus seda juttu ja seletas, et küll on ikka hea, et Jürgen Rooste lõpuks kõigile tõtt ütles. Tõtt ütles kõigi õnnetute nimel. Minu palvel suutis ta oma tutvusringkonnast loetleda ainult ühte vaest ja õnnetut. See on endine ERSO orkestrant, kes viimased kolmkümmend aastat on pühendanud purjuspäistele meenutustele kaunist pillimeheelust. Tema on küll õnnetu, sest tervis on läbi ja pensist ei piisa igapäevaseks purjusolekuks, nii et ta on sunnitud poe juures lonksukesi kerjama.
Minu tuttav Maalehe lugeja on 75-aastane ja eluaeg raamatuid armastanud. Kivirähki uut raamatut ei ole ta veel lugenud. Vanad on talle küll meeldinud. Ma kingin talle selle uue, las otsutab ise, kas Rooste või Kivirähk.

Vist peaks Roostele ka Kivirähu raamatu kinkima...

Tea, kas Rooste lugeda oskab?“
Loota on, kirjutada ta ju oskab…“

Teiste (k.a. Kiviräha enda) arvamusi
Nimekiri ei pretendeeri hõlmavusele, kuna tegu on paljukajastatud teosega.

arvustus.com
Areen
Bukahoolik
goodreads
Indigoaanlane
Madlike
nõudmiseni
Postimees
ikka Postimees
Päevaleht
raamatukoi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar