George R.R. Martin – A Feast for Crows (2011)

Neljandat raamatut võiks pidada Westerosi naiste osaks. On naised, kes tahavad valitseda meeste maailmas (Cersei, Asha, Arianne), ja on naisi, kes tahavad selles meestemaailmas osaleda või ellu jääda (Gilly, Brienne, Sansa). Ja siis on veel Arya, kes... ajab mingit oma asja. Ning lagunenud Catelyn. Aga jah, mida raamat edasi, seda enam killustub (või õigemini täieneb) “Jää ja tule laulu” loo jutustajate ring, nüüd siis lisanduvad Dorne'i ja raudsaarlaste intriigid. Pilt rikastub, ent esimese raamatu homogeensest maailmast on saanud üks hoomamatu pundar, liiga palju küsimusi, millele oleks huvitav vastuseid leida.

Lühidalt ja ausalt, “Vareste pidusöögi” huvitavad peatükid on: Cersei, Jaime ja Brienne'i omad; normaalsed lood on metsikutelt raudsaarlastelt ja Dorne'i tähtedelt; igavad ja õigemini tüütud on Sansa, Arya ja Samwelli seekordsed questid lossis, templis või pardal. Kui kolmandas raamatus tõusis Arya päris huvitavaks tegelinskiks (Beric! Clegane!), siis nüüdne Braavose elukool on ikka peris nüri (või õigemini ma ei adu selle näotute templi löövust). Ja niisamuti Samwell ja tema merereis Oldtowni, peale Aemoni lugude ei taha sellest suurt muud meenutada. Sansa lugu on lootusetu tütarlapslus (hirmuga ootan viienda raamatu Daeneryse narratiivi massiivi); Petyr võidab kadunud Joffreylt aunimetuse “sarja kõige tülgastavam tegelane”.

Kui Brienne tundub algul selline igav mõõgaga nähe, siis tegelikult on see sõjakoleduste järgne kuningriik ikka päris rusuv nähtus (ka Jaime peatükkides kajastatakse seda üsna palju). Pole põllusaaki ja talv on tulekul, inimkaarnad nokivad korjustel. Ja noh, iseasi, mis säärasest raudneiust (samas Tyrioni endine kannupoiss Podrick äratas temas mingil moel, ee, briennelikku emalikkust) peale puremist ja poomist üldse sai. Berici ja Thorosi kamba mandumine Catelyni tööriistaks pole just rõõmsaim asjakäik, ent eks ideaalidel on kombeks paratamatult taanduda. Berici kadumine sarjast teeb nukraks.

“Justice.” Thoros smiled wanly. “I remember justice. It had a pleasant taste. Justice was what we were about when Beric led us, or so we told ourselves. We we're king's men, knights, and heroes... but some knights are dark and full of terror, my lady. War makes monsters of us all.”
“Are you saying you are monsters?”
“I am saying we are human. You are not the only one with wounds, Lady Brienne. Some of my brothers were good men when this began. Some were... less good, shall we say? Though there are those who say it does not matter how a man begins, but only how he ends. I suppose it is the same for women.”
(Brienne, lk 908-909)

Raamatu tipuks on blondide kaksikute tööd ja tegemised, nende tõus ja langus, allakäik või katarsis, liha ja iha. Cersei saab Tommeni kaudu peaaegu võimule (Tywin pole enam ees)... ja siis hakkavad vead kätte maksma, rääkimata probleemidest, mida põhjustavad õukonna värskemad ja ambitsioonidega kaunitarid. See, kuidas Cerseile noorema venna Tyrioni päid esitletakse, selles on montypythonlikku mõõdet (nt lk 760-761). Jaime'st seevastu kujunes üks lombakrüütel, kes tahab endast Valgesse Raamatusse midagigi positiivset maha jätta, aga... kes usub teravkeelset Kuningatapjat, seda kuningriigi kuulsaimat vandemurdjat? Ent eks väiksemadki heateod (Pia! Edmure!) on vast Jaime karmale sõnnikuks (kuigi tõepoolest, üldse ei imestaks, kui Martin lükkaks tegelase mõnele uuele jõledusele a la Bran, no juhtub noh). Lannisteride suguvõsast on tegelikult toredaid tegelasi esile kerkimas – Genna, Kevan, Devan ja muidugi kaunis Lancel oma uue kutsumusega. Shall be fun! Või kes (võikust) teab.

“He frowned. “The Wall is cold.”
“And I am warm.” Cersei put her arms about his neck. “Bed a girl and kill a boy and I am yours. Do you have the courage?”
Osney thought a moment before he nodded. “I am your man.””
(Cersei, lk 359)

Siin raamatus siis mitmeid viiteid sellele, millest räägib Martini värskeim tekst (nt lk 337), samuti on viiteid Dunk & Eggile, kellega Aemon isiklikult kokku puutus (nt lk 311). (Hmm, kas Aemon oli valmis Daeneryse lohede nimel oma püha vandetõotust murdma? Kui Roberti ülestõusu ajal suutis end ometi ohjeldada suguvõsa päästmisest?) Kui Samwell on oma rännakutel kohanud Brani ja Aryat (ning muidugi Joni), siis ehk järgnevalt puutub ta kokku ka Rickoni ja Sansaga (ja, ee, Catelyniga? Ja aitab Nedi konte paika seada?). Oma tahumatul moel on Victarion lahe tegelane, tema questiga võib tõepoolest ükskõik mida juhtuda – peamine, et Euroni kinke ei tohi usaldada, ning pagana vend mehkeldas ta naisega. Ja pole hullu, nüüd on Tommenil ja lõvidel niisamuti kolmepäine lohe, seda küll nunnude kiisupoegade kehastuses.

“In the game of thrones, even the humblest pieces can have wills of their own. Sometimes they refuse to make the moves you've planned for them. Mark that well, Alayne. It's a lesson that Cersei Lannister still has yet to learn.”
(Alayne, lk 477)

Raamatu teine pool läheb päris madinaks ja muidu ärevaks (hehe, Cersei... wtf?) - tore, et see on nüüd järgmisena eesti keeles avaldamisel (kui “Vareste pidusöögi” esimese osa eestinduses on proloog üks arusaamatu peatükk, siis kogu raamatu kontekstis muutub see väheke arukamaks). Intriig rullub üha keerulisemaks, nüüd lisanduvad ülikutele veel rahvalikud või elitaarsed liikumised – usuvennad-varblased ja meistrid. Segane värk, ja aina küsitavamaks muutub, kuidas Martin selle kõige mingil moel rahuldavalt lahendab. Õlgadel on liiga palju päid.

“Biter's mouth tore free, full of blood and flesh. He spat, grinned, and sank his pointed teeth into her flesh again. This time he chewed and swallowed. He is eating me, she realized, but she had no strength left to fight him any longer. She felt as if she were floating above herself, watching the horror as if it were happening to some other woman, to some stupid girl who thought she was a knight. It will be finished soon, she told herself. Then it will not matter if he eats me. Biter threw back his head and opened his mouth again, howling, and stuck his tongue at her. It was sharply pointed, dripping blood, longer than any tongue should be. Sliding from his mouth, out and out and out, red and wet and glistening, it made a hideous sight, obscene. His tongue is a foot long, Brienne thought, just before the darkness took her. Why, it looks almost like a sword.”
(Brienne, lk 798-799)

ulmekirjanduse baas