Cherie Priest – Boneshaker (2009)

Selline aurupungi lugu 19. sajandi Ameerikast, kus on 18 aastat kestnud kodusõda ja Seattle'i kesklinn on eksperimendi tagajärjel tugevalt saastunud. Nimelt on juhtunud nii – 1864. aastal on üks leiutaja valmis saanud kaevandamismasina, millega võiks Klondike's kulda kokku kühveldada. Ent megamasina katsetusel juhtub midagi, mille tulemusel asjandus väljub kontrolli alt ja kaevab kesklinnas hunniku pinnast läbi, ühtlasi vallandab see maruline kaevandamine ühes mäes olevad vulkaanilised mürkgaasid, mis mõjuvad inimestele kas surmavalt või muudab kahejalgsed verejanulisteks zombideks. Ja see on vägagi kole. Et vältida gaasi edasist levikut, piiratakse kaootiliselt kaevandatud piirkond (kuigi... kullakaevajate turgutatud panganduskvartal on üsna hoolsalt läbi töötatud) hirmkõrge müüriga – mis ühtlasi piirab zombide väljapääsu inimjahiks.

16 aastat hiljem on olukord enamvähem endine – linnasüda ikka müüriga eraldatud ja jätkatakse võitlust gaasi tekitatud keskkonnakahjudega, sest linn pole kuhugi läinud. Masina leiutaja on peale katastroofi jäljetult kadunud ja ta abikaasa koos pojaga elavad lohutut elu müüri kõrval asuvas slummis. Et kõik teavad pereisa käkist, siis saavad naine ja poeg teistelt elanikelt muudkui vastu päid ja jalgu. (Vastukaaluks on vanaisa, kes inimesi õnnetuspiirkonnast päästes ise hukka sai.) Poeg otsustab ise uurida, kuivõrd tema isa selles õnnetuses tegelikult süüdi on, ning salaja suundub sinna müüriga eraldatud piirkonda, et vanemate mahajäetud majast asitõendeid otsida. Töölt saabunud ema leiab köögist poja kirja, kus see teatab oma väikesest uurimisretkest – ja naine satub tohutusse paanikasse. Sest seal eraldatud maa-alal on peale gaasisudu veel ringiuitavad zombid ning vähimagi apsu peale ootab sind surm või zombistumine. Ta tõttab pojale järele.

Ja tõepoolest, müüritagune osutub vägagi ohtlikuks alaks, on massiliselt inimliha jahtivaid zombisid ja vähesel määral nö lindpriisid, kes elavad maa-alustes tunnelites ning eluspüsimise nimel peavad nii mõndagi nurjatut tegema. Taga hullemaks, lindpriide isehakanud kuningaks on kurikaval maskeeritud tehnomees, kellele ühtaegu ollakse tänulikud zombivastase tehnika loomise eest kui ka vihatakse seepärast, et see lindpriidega manipuleerib või nende peal katsetab gaasist pruulitavaid erinevaid drooge (mille tarbijaid ootab suremine või siis zombistumine). Aga see pole veel kõik, ema päästeaktsioonile saabudes selgub, et see salapärane mees võib olla naise mees ja poja isa. Kellest ema pole lapsele pea midagi rääkinud.

Aga mis ja kuidas edasi juhtub, ei hakka pajatama. See 19. sajandi aurupungiolustik on kui mõni tuleviku düstoopia, kus katastroofijärgselt ehitatakse tsivilisatsiooni jäänustest midagi-kuidagi uuesti üles; ent noh, aegajalt ikkagi juttu 19. sajandi reaaliatest. On dirižaableid, on aurutehnikat, on omaloodud relvastust suuremate või väiksemate uuenduslike vidinatega. Tekstis on kõiksugu madinat ja draamat, on ka meeldejäävaid tegelasi ja lohutut koloratuuri, ent jutt jääb väheke kahvatuks või lahjaks, puudub mahlakas pöörasus. No vähemalt on plussiks see, et pole ülemäärast naljakangutamist; Priesti loodud maailm on üpris karm koht ja kangelaste motiivid mitte kõige üllamad.

“I mean, these walls are just a bowl – and a bowl can only hold so much. The Blight is coming up from underground, ain't it? Pouring more and more into this sealed-up shape. The gas is heavy, and for now, it stays down here like soup. But one day it's going to be too much. One day, it's going to overflow, right out there to the Outskirts. Maybe it'll overflow and poison the whole world, if you give it enough time.” (lk 242-243)

ulmekirjanduse baas