Äkitselt ilmub
komeet ja hopsassaa – selle suund on otse ja vääramatult Maale.
Veel hullem, ta peaks kokkupõrke sooritama selle observatooriumi
lähedal, mis letaalse komeedi lõpliku trajektoori välja arvutas.
Teadlased on masendunud, ja küllap põhjusega – kokkupõrge toimub
veel sama päeva jooksul. Mis teha? Pole mõtet meedia kaudu
rahvahulki hoiatada, las elavad paanika asemel oma viimased tunnid
tavapärases igapäevaelus. Ja töögrupp lahkub ametipostilt oma
perede ja lähedaste juurde, informeerimata seejuures observatooriumi
teisi töökaaslasi.
Ent komeedi lõplik
(huku)trajektoori määraja Chris avastab, et tal polegi kedagi
sedavõrd lähedast, kellega inimeksistentsi viimased tunnid koos
veeta. Kui, siis üks naine teisest töörühmast, kellesse mees
mõnda aega tagasihoidlikult armunud on olnud (kuidas siis muidu, ka
teadlastel võivad südamed leegitseda). Kara on tegelikult tore
naine – no kes siis armub mittetoredasse tipsi? Nad on mõned
korrad kohvitamas käinud ning niisama suhelnud ja Chris pole kindel,
kas Kara on temast huvitatud (või on tal koguni oma kaaslane, ega
seegi pole võimatu). Lähenevast maailmalõpust õndsalt teadmatu
Kara tuleb Chrisiga kohvikusse, nad jutustavad niisama ja üks hetk
kutsub mees kena naist päikeseloojangut vaatama. Naine nõustub.
Melanhoolne Chris võtab koguni Karal käe alt kinni, ja peale
hetkelist kõhklust laseb naine sel nii jääda. Kui vaid saaks terve
elu nii olla, käsikäes, mõtleb Chris loogiliselt ja
meeleheitlikult.
“Opposite the sunset, a deep red glow was rising silently into the sky, backlighting the clouds low on the horizon. “Look,” he said, and she turned around and stopped, her eyes brilliant in the glow.“Why, it's beautiful,” she said. “I've never seen a sunset do that before. What is it?”The red stretched nearly from horizon to horizon now, and in the east it was turning and intense blue-violet, brighter than the sun. “It's the end of the world,” he said, and then, at last, there was nothing left to say.” (lk 195)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar