George R.R. Martin, Gardner Dozois, Daniel Abraham – Hunter's Run (2008)

Lugu siis tulevikust, kus inimkond on levinud teistele planeetidele ja kokku sattunud teiste tsivilisatsioonidega, tehes nendega koostööd – või siis kasutatakse inimkonda ära planeetide koloniseerimiseks. Nii on olemas Sao Paulo nimeline koloonia, mida asustavad peamiselt ladinaameeriklastest kolonistid. Ja seal elutseb meie loo kangelane Ramon, kes tegutseb geoloogiliste aarete otsijana Sao Paulo tundmatutelt, kaardistamata aladelt. Ramon ühiskonda eriti ei sobi, eelistades probleemide lahendamist vägivalla ja alkoholi abil (sest ühiskond on ta selliseks kasvatanud), ja omas elemendis ongi ta pigem üksinda, rännates metsikus ja ohtlikus looduses. Ent ühel hetkel (õigemini küll loo algul) satub Ramon baaritüli käigus surnuks pussitama ühe tähtsa diplomaadi ja ta peab paremaks võimude kättemaksu kartuses koloonia pealinnast võimalikult kaugele kaduda. Ja sel pealesunnitud uurimisretkel satub Ramon esmapilgul tavalise tundmatu ja arvatavalt maagirohke mäe juurde, ent mis varjab endas senitundmatute tulnukate mäesuurust punkrit. Peale põgenemiskatset tulnukate eest avastab Ramon end hulpimas pimedas tühjuses, kaasas vaid mõned hägusad mälukatked olnust. Mõne aja pärast viiakse ta tulnukate ette, kes sunnivad teda koostöös tulnukaga otsima üht inimesest põgenikku – kes võiks kolooniale paljastada nende tulnukate olemasolu. Ent see oleks vägagi ebasoovitav, sest neil tulnukatel on tõsine kana kitkuda ühe võõrtsivilisatsiooniga, kellega inimkond agaralt koostööd teeb.

Nii asuvad tulnukas ja inimene jahiretkele, olles teineteisega ühendatud, ee, orgaanilise vooliku abil, millega tulnukas tõrgest meest oma kontrolli all hoiab. Ramon on tulivihane, et ta on niimoodi orjastatud ja püüab otsimisretke igati venitada, et põgenik pääseks tagasi inimeste juurde ja tooks abi. Ent aegamisi tekib häiriv küsimus – kes õieti põgeneb ja milline suhe Ramonil temaga on. Ja mis suhted on erinevatel tulnukatel ja millised plaanid neil inimestega on. See ja palju muudki jäägu siin saladuseks.

Normaalne seikluslugu, mis näitab kenasti avalehtedel kohatud peategelase mõrkjat arengut vähe inimlikumaks tegelinskiks. Et autoritel oli sooviks luua ladinaameeriklasest sangar, siis lendleb tekstis hulgaliselt kõiksugu hispaaniakeelseid vandesõnu. Kuigi Ramon pole mingi kukupai (mitmed küsitavad veretööd), tekib siiski kaasaelamine, et ta kõigist neist jamadest välja tuleks, mida ta ise või ühiskond talle tekitab. Ja et see õige kättemaks õnnestuks.

“It was like one of those meaningless Zen stories Palenki liked to tell when he was drunk. He was trapped at the edge of a waterfall, on a raft that might come loose from its stone at any second, waiting for a man who was also in some sense himself to return from the wilderness with some scrounged tool that would save him – a man who would probably try to kill him if he knew the whole situation. And if he did make it out of here, it was a race to get to a city where his future was totally uncertain, where the law might, after all, still be after him, while meanwhile genocidal aliens floated overhead. And what was he thinking about?
How good the sun felt.” (lk 271)

ulmekirjanduse baas