Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast (2013)

Ilmunud järjekordne väljaanne sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”. Kogumiku löövaimaks artikliks on Ainson-Uriarte “Igapäev kui fantastiline”, mis siis näitab seda, kui mitmekesised tungid argihalluses peituvad. Argipäev, mis koosneb avalikust Sümboolsest ja varjatud Reaalsest. Igal juhul tegemist teemaga, mis võib päid painata või üllatada, meeldivalt või mitte (kuid sellest on juttu alltoodud tsitaadis), ning kuidas see võib kunstiteostes avalduda. Kahju, et artiklile pole lisatud illustratsioone nagu Vindi artikli puhul.

“Argiaskeldused on läbinisti sümboolsed, nad esitavad, presenteerivad konstrueeritud mudeleid; see on kui hoolikalt kokku seatud tsirkus, läbimõeldud ja korrapärane etendus ning sellevõrra topeltusutav. Igapäeva a-poole fantastilisus seisneb selle maksimeeritud “normaalsuses” ja samasuses.
Igapäeva b-pool on seevastu platvorm, kus obsessioonid, perversioonid, nihked ja liha võtavad eri kuju ning vormivad karakterit. See, kuidas ja mis eri hetkedel ja tsoonides välja imbub ja väljendub, on sõna otseses mõttes fantastiline. Selles on “ebatõelisust” (võrreldes “tõelisusega”, millega harjunud oleme); kummastust, kummalisust ja kõhedust.
Kui mõelda lacanlikes terminites, siis võiks öelda, et igapäeva a-pool on kui Sümboolne vald ning b-pool seevastu Reaalne. Reaalne on kõik see, mis on teiselpool Sümboolset, sisaldades tunge, traumasid ja liha – ühesõnaga kõike seda, mis on kirjeldusülene (integreerimatu ning ka teiselpool Keelt).
Siit ka seletus, milleks on meile igapäeva a-poolt vaja, milleks me sellest nii kinni hoiame ja seda taasprodutseerime – sest me oleme ihamasinad ning need argikihid ja -askeldused on üles ehitatud ja üksteise peale kuhjatud selleks, et püüda nende kaudu hoida end (mõnikord lausa meeleheitlikult) “normaalsuse” ja “tsiviliseerituse” piires. Argiaskelduste ja nende nii sümboolse rolli ja korduse kaudu tegelikult püütakse piiri Reaalsega kindlustada, või isegi selle kohalolu unustada, kustutada. Seega on Sümboolse olemasolu vajalik eelkõige selleks, et Reaalne meid lihtsalt nahka ei pistaks.” (lk 140)

Kogumiku lõbusamat või lausa meelelahutuslikumat poolt esindavad Kraavi “Bizarro. Sissejuhatus veidra poeetikasse” ja Laaniste “Tehiskaaslased ja nende fiktiivsed elud” artiklid. Kraavi tutvustab niisiis Bizarro “liikumist”, mil eesmärgiks luua vabameelset veidruste kirjandust, olla žanrikirjanduse underground. Ja toodud tutvustus tekitab endaski huvi selle nähtusega tutvumiseks. Kui Kraavi toob eesti kultuuri puhul veidruse võimaliku näitena ühe Kivisildniku teksti, siis tegelikult tuleks pilk suunata ameerika nähtuse eeskujul kuhugi eesti trükiste põhjakihti (see ei ole halvustav väljend!), kus on kõiksugu veidrusi olemas – tõsi küll, kas ka täiesti vabameelsed või šokiiharad, seda vist veel mitte. Laaniste artikkel aga käsitleb seda, et kas on mõtet luua võimalikult inimsarnast robotit – vastus on negatiivne. See oleks liialt kallis (pole veel selgegi, kuidas normaalselt liikuvat tehisinimest saavutada), tarbetu (töötamiseks on parem midagi muud kui inimkuju) ja pealegi õõvastav (nn uncanny valley). Ent säändsete robotite eelkäijaks on nüüdisajal nukk-kaaslased, Laaniste siis tutvustabki sellega seostuvat mõneti problemaatilist fetišimaailma.

“Šklovski loogikast lähtudes võiks seega öelda, et bizarro on (üle)järgmise või kõrgema astme “kummastus”, mille tekitavad mitte niivõrd kirjandusele üldiselt, vaid konkreetsele žanrile iseloomulikud tunnused. Sellele tasandile tõstavad bizarro kõikvõimalikud loo juurde kuuluvad komponendid: fantastilised aegruumid, kausaalsuse puudumine ja absurd sündmustikus, imelikud-irratsionaalsed tegelased ja veidrad teemad, poliitiline ebakorrektsus jne. Veidruskirjanduse sündmustikku iseloomustavad märksõnad nagu imelik, ebatavaline, friiklik, vildakas, haige, julm, nilbe, lõbus, jabur, alatu, camp jms.” (lk 118-119)

Nendele vabameelsetele artiklitele vastukaaluks on kogumikus Masingu ettekanne “Rohelise udu vang”, mis on selline vanamoeliselt mõtlev ja sarjav, mingil moel paistis Masing uskuvat, et helge tulevik on vaid siis, kui inimesed muutuvad sisemiselt. Eks omamoodi värskendav on jälgida autori viitematerjali, mis on kogumiku taustal päris... fantastiline.

“Minu meelest on SF praegu hoolimata rämpsust muilt pindadelt ainus liik proosat, mille kohta võib öelda, et tema autorid vähemalt osalt mõtlevad. Ainult see liik kirjandust kuidagi rahuldab inimese vajadust teada, mida võiks teha olemasolevate ja kujuteldavate tehniliste vahenditega. Rahuldab ka vajadust mõista, kelleks võiks saada inimene ise. Seda ei tee aga hoopiski mitte eksistentsialistlik-darwinistlik timukakirjandus, ega tee ka tegeliku kolhoosi-tehase elu olukirjeldajad autorid või perekonnaromaanide kokkuvorpijad. Järgmiste aastakymnete kirjanduses on tõenäoliselt pääosa just teaduslikul fantastikal.” (lk 40-41)

Orgilt on kaks artiklit eesti ulmekirjanduse oludest: “Pilk eesti ulmekriitika tulemisse ja olemisse” (niisiis üpris viitetihe ülevaade omamaisest ulmekriitikast) ja “Aurupunk ja tujuulme. Kuidas lugeda Indrek Hargla “Frenchi ja Koulu” lugusid”, kus ta püüab kodustada kaht omakeelset mõistet: tujuulme ehk comic fantasy (lk 112) ja pudrumentaliteet ehk pulpmentaliteet (lk 114). Ühtlasi on natuke segasevõitu mõte, et aurupunk on kui eesti kultuuri ja ajalugu iseloomustav hiljaksjäämist ja katkestust hästi iseloomustav paradoks (lk 112). Et siis, pange aurupunki. Aga F&Kle lähenemine on korralik.

Kogumikus on veel mitmeid ja mitmeid artikleid. Aga neist ei hakka rääkima.

“Kui ma mõtlen fantastilisest, siis mõtlen ma igapäevast. Igapäevast, mis koosneb maad võtvatest, laiali laotuvatest vaikustest, mis omakorda annavad ruumi üleskerkivatele fantaasiatele. Mind huvitab see kardinatetagune igapäev, kus igaüks meist on kooldus väljapressivate afektide kohal ning samal ajal läbitud pidevast kõhklusest toimuva illusoorsuse või tõsiseltvõetavuse suhtes.” (lk 139)