01 august, 2013

Peeter Sauter – Snark (Looming #6/2013)

Sauteri loomet algusest otsani küll ei tunne, ent käesolev tekst on vast mõneti erandlik, võiks nimetada lausa ulmeliseks ja molutamiskaanonisse mittekuuluvaks. Autor jutustab siis loo sellest, kuidas kirjanik Peeter saab mõned kuud peale suremist uuesti nö Maad külastada; ja tema sooviks on näha, et kuidas tema armastatul Laural läheb. Ei lähe üldsegi hästi, vedeleb teine teadvusetult voodil ja naine tuleb haiglasse tilgutite alla toimetada. Peeter on muidu Peeter nagu ikka, ainult mõnede erinevustega – tal ei ole enam enda välimust, ta saab nähtamatuks muutuda, läbi seinte kõndida ja lennata (ühtlasi võimalusega inimkehade transportimiseks). Ja ta ei tohiks sekkuda teiste inimeste ellu, see osutub siiski mõneti probleemseks. Lendava ja nähtamatu “zombiena” on Peetril ikka inimlikud huvid – kas juua saab, kas keppida õnnestub, kuidas suits maitseb, kas mahajäänud käsikirjadest on asja. Ja kas jamades sõpru õnnestub aidata. Vastused neile ja teistele küsimustele selguvad enamvähem loo jooksul.

Aga tõepoolest, veider morbiidne lugu, justkui viltune unenägu; kui palju ikka nähakse visioone enese võimalikust surmajärgsest olekust. Sauter on ühelt poolt askeldamas paranormaalses maailmas, kuid teiselt poolt lähtub ikka kirjutajale kõige lähemast ainesest. Tekst pole just meelelahutus, vahel on paar melanhoolset naturalistlikku hetke, ega autor muudmoodi saa.


“Laura lamas liikumatult, aga kuidagi vibuna kangeks tõmbunult. Krambis? Alukaid tal jalas polnud ja jalgevahest rippus tampooni nööriots. Kes teab, kui kaua tal mingi vana tampoon juba sees on. Ega see ka hea ei ole.” (lk 754)
 ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar