Jon Fosse: Pelgupaik

Mina ei ole tantsija inimene. Olen see, kellele meeldib tantsu vaadata. Mõnikord vaatan tantsu juutuubist. Ma vaatan tantsu ja püüan aru saada.

Nädal tagasi lugesin „Pelgupaika“. Teadmiseta, et Fosse olla kuulsus. Kuulus siiski eelkõige näidendikirjutajana, aga ka muud kirjutamisviisid ei olla tal halvasti välja tulnud.

Lugesin raamatut ja elasin sisse. Raamat koosnes põhiliselt rütmist. Rütmi taga oli muusik. See muusik oli minategelasest muusik, kes üritas romaani kirjutada. Üritas romaani kirjutada oma elust, keskendudes kolmele päevale (algul) mööduval suvel. Hiljem, kolmanda osa kirjutamise ajal juba möödunud suvel.

Kõik kolm osa olid erineva rütmiga. Kõik kolm osa rääkisid samast kolmest päevast. Samaaegselt ka minategelase elust.

Lugemise ajal võis tunduda, et minategelane on autori teine mina. Et autor on küll välja mõelnud tegelase, aga kirjeldab selle kogemuste ja tunnete asemel enda omi. Oli selline kaastunnet luniv tekst. Lugemise ajal sai ta selle kätte. Selle kaastunde. Mõnikord, mõnes raamatus, on see haledus nii üles puhutud, et tekitab juba lugemise ajal vastumeelsust. See kord nii ei olnud. Oli lummav rütm. Jalg hakkas kaasa tatsuma. Pea noogutas kaasa. Kõigepealt tundsin kaasa minategelasele, siis tundsin kaasa tema sõbrale. Ja see, et ma nüüd enam neile kaasa ei tunne, oli ka raamatu poolt minusse sisse kirjutatud.

Tagantjärele, nädal hiljem, olen kindel autori tundelises kauguses minategelase enesehaletsustest.

Lugu.

Lugu koosneb kahest tasandist. (tegelikult on neid tasandeid tiba rohkem, aga need enamad ei ole loo tasandid, vaid romaani omad)

Esimene tasand.

Norra külas hakkasid kaks poissi bändi tegema. Saigi tehtud ja nad käisid ümbruskonnas tantsuks mängimas. Vahtisid lavalt tüdrukuid ja tüdrukud vahtisid neid. Üks poiss arvas ühe korra olevat näinud erilist tüdrukut, aga teine tegi selle tüdrukuga midagi. Mida ta täpselt tegi, ei ole kogu romaani jooksul öeldud. Võib olla tegi musi, võib olla vägistas ja raius tükkideks – vahet pole, igal juhul ei küsinud ta teise poisi käest luba. Poiste suhted läksid sassi ja nad enam omavahel eriti ei rääkinud. Nüüd on kümme aastat möödas ja see tüdrukuga midagi teinud poiss tuleb kodukülla suvepuhkusele. Poisi nimi on Knut. Tal on naine ja kaks tütart ja ta töötab muusikaõpetajana. Teine poiss elab ikka ema juures ja pole püsitööd ette võtnud. Nad saavad kolmel järjestikusel päeval kokku. Knuti naine lööb mina-poisile külge. Mitte ainult, et lööb külge. Võib lausa öelda, et pakub ennast. Poisid on juba (üle?) kolmekümnesed. Mina-poisile meeldib Knuti naine, aga ta ei võta külgelöömisest eriti vedu. Knut näeb külgelöömist, aga mitte-veduvõtmist eriti mitte. Mina-poiss enam kodunt välja ei lähe. Mina-poiss hakkab romaani kirjutama. Minu loetav romaan ongi see tekst, mida ta kirjutab. Ta kirjutab lugu kahest Norra külapoisist, kes hakkasid bändi tegema.

Teine tasand.

Romaani esimene osa on mina-poisi enesehaletsuslikud kujutlused toimunust. Ta on kõiges passiivne ja ei näita oma tundeid välja. Tegevus areneb ainult tema silmade läbi.

Romaani teine osa on sama mehe kujutlused sellest, mida võis näha ja tunda (endine) sõber Knut.

Ei ole mingit vahet, kas tunneb mina-poiss või Knut. Mõlemad on endasse sulgunud. Sama isik. Sama isiksus. Samad reaktsioonid.

Sama viis, aga rütm on natuke teine. Aegalasem.

Alguses oli milonga. Teises osas tango.

Kogu selle kirjutamise aja, mitu kuud, istub mina-poiss toas ja muudkui kirjutab. Ema tassib talle süüa ja muretseb tema pärast. Tema ise muretseb ka enda pärast. Tal on rahutus ja käsi pidada valutama. Aegajalt läheb isegi segi, kumb käsi see valutab. Igal juhul on psühhosomaatika ilmne ja lugeja tunneb talle sisse ja kaasa.

Igal juhul on selge, et mingit lisainfot Knuti tegemiste ja tundmiste kohta neil kolmel päeval, pärast mida Knut mina-poisiga enam ei rääkinud, mina-poiss ei saanud.

Ta kujutab ennast Knuti sisse ja tunneb Knutile kaasa. Ta haletseb Knuti, et sellel on loll sõber ja loll naine. Ta haletseb ennast, et ta on Knutile nii vilets sõber olnud.

Siis tuleb kolmas osa – see lühike. Eelmised olid kaks olid keerulised tantsud, see viimane on vaid jalutuskäik. Vanast harjumusest võetakse mõned lõigud eelmistest rütmidest taas ette. Aga need rütmid ei ole enam nii intensiivsed, nii ennast kaasakõigutama panevad.

Mina-poiss ei ole ikka veel väljas käinud. Külas poes käib ema. Tema olla kuulnud, et Knuti naine on surnud. Olla ennast ära uputanud. Olla leitud uppununa.

Ei ole enam milongat. Ei ole enam tangot. Paistab, et see kolmekuuline rahutus hakkab tasapisi mööda minema...

Vaat selline lugu!

Panin raamatu kinni ja mõne aja pärast avasin uue.

Nüüd, nädal hiljem taban ennast ikka mõtlemas sellele raamatule.

Et kogu raamatu jooksul tegelesin muudkui kaasa tundmisega. Tundsin kaasa ühele, siis teisele ja kolmas, kellel lõppu arvestades pidi vast kõige raskem olema, jäi kahe silma vahele.

Mina-poiss on samade sündmuste põhjal kirjutanud enda ja Knuti tunnetest. Mind on haaranud rahutus.

Rahutus Knuti naise pärast.

Minu käsi ei valuta. Ei vasak, ei parem.

On võimalik, et Knut ise tappis oma naise. Kuigi, see pole see jutt.

On võimalik, et naine oli rahuldamata hüperseksuaal – nümfomaan. Kuigi, see pole see jutt.

Kuigi, see ei sobi kokku enese upitamisega.

See pole see jutt.

See on vast see jutt, et milonga ja tango on paaristantsud. Et mina-poiss ja Knut-poiss tantsisid oma kirgi üksinda. Et neil jätkuski tähelepanu ja kaastunnet vaid enda jaoks.

Nagu lugejalgi.

Mõnikord on hirmsasti vaja pai saada. Mõnikord on vaja tunda, et oled ka teiste jaoks olemas ja keegigi hoolib sinust. Ja siis poedki võõrasse voodisse. Asja käigus libiseb võõras käsi üle su pea ja selja. Ja sa saad korrakski tunda, justkui keegi teeks sulle pai.

Enesepettuse tee seegi. Aga mida sa, vaene raisk, teed, kui ümberringi kõik vaid ennast näevad. Vaid ennast haletsevad.

Ahsoo jah. Kui juba enesepettusest juttu. Mina-poiss hoolitseb kirjeldatud kolme päeva jooksul selle eest, et südametunnistus oleks puhas – et sõber arvaks, justkui on ta keppinud tema naist, aga tegelikult on ta õilis. Tegelikult on ta õilis, ei pane näppu (ega midagi muud) sõbra naise külge. 

Põhjamaade kultuurilugu

Kärt Hellerma Päevalehes