Tõnis Andreas Hallaste – Surnute raamat (2007)

Jutukogus kohtuvad nooruslik manerism ja ambitsioonikas autor ning tulemuseks on tekstid, mis vast meeldivad eelkõige autori tollastele eakaaslastele-gümnasistidele – ja eks see ole seaduspära noorte autorite esmaavaldamiste puhul, eakaaslastele on siin maailma avastamist, tudikestele äratundmist oma mäslevatest aastatest. Hingetõmbepausita proosa, kogu aeg peab midagi olemuslikku väljendama, end igasse lausesse tühjendama – ent sellise tormi ja tungiga ei saa lõputult kirjutada. Kus on lugeja pausidega petmine?

Tekstid on iseenesest üsna abstraktsed, on rohkem või vähem tuttavad dekoratsioonid, kus siis traagiline peategelane asjatab, ikka surm, erakordsus ja enda eriline paiknemine universumi masinavärgis (tõsi küll, ei tasu unustada eneseirooniat). On naer Raskolnikovi üle, on iroonilised surmainglid, on esteetiline vägivald. Iha kirjutada!

Ühesõnaga, noore inimese lennukas ja natuke abstraktne proosa.