Lugu
katastroofijärgsest maailmast, kus olukord on mingil moel
normaliseerunud (mis juhtus, jäi selgusetuks või ei pannud tähele).
Rändav tsirkusetrupp satub ühte unustatud linna, milles asub nö
vanadekodu, ja muid elanikke polegi. Relvastatud ja pahurad vanad
lubavad trupil peale esinemist mahajäetud majades ringi tuustida ja
asju võtta, mida sealt leiavad. Trupi noorimad liikmed leiavad
mängimise käigus ühest majast... raamatukogu. Lapsed on küll
varem raamatuid näinud ja vanemad neile samu pehmekaanelisi
raamatuid üha uuesti ette lugenud, aga siin on tuhandeid trükiseid
ja paljud neist suisa kõvakaanelised. Ja millised uued lood ja
värvikad pildid! Peategelane leiab koguni Asterixi kogutud teosed ja
ei suuda sellest kuidagi loobuda. Lapsed on kui uimas, kõike tahaks
kaasa krabada, ent teadagi, reisivankrites palju ruumi pole. Viimaks
siiski valitakse mõned kaasavõtmiseks (muuhulgas näiteks seletav
sõnaraamat – teadagi, väga veider raamat, mis kirjeldab lastele
senitundmatuid mõisteid minevikuilmast). Ent raamatukogust lahkudes
satuvad nad kokku kurja vanakesega, kes lahendab koltunud ajalehtede
ristsõnu... ja nende vahel puhkeb võitlus.
Einoh, ei saa
öelda, et Bakeri postapokalüptiline maailm oleks midagi põrutavat,
mingil moel muidugi vaheldus eelnevate juttude kõiksugu
katastroofidele. Ent suht igav jutt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar