Päris naiselik
fantasy, juttu kõiksugu meestemuredest ja majapidamisprobleemid ning
muidu õhkav eluslaev (no tõepoolest, Vivacia, sa lased end
võrgutada ühejalgse piraadi poolt?). Mehed vast pakuvadki selles
romaanis elusamaid hetki – nurjatu piraadikapten Kennit, endine
preestrist laevapoiss Wintrow ning kuivale jäänud kuri eluslaev
Paragon. Ent Vestrite naispool... keerulise saatusega naised, muud ei
oska öelda ega kaasa elada. Eks Hobb on hoolega vorpinud
negatiivseid tegelasi, kes jäävad ehk liialt ühekülgseks. Noh,
vähemalt õgiti Torg.
Aga jah, mis selles
romaanipoolikus juhtub – Vivacia ja Wintrow lepivad ära. Wintrow
kaotab kõik sõbrad ja lisaks laseb enamiku neist maha lüüa. Malta
satub kokku salapärase noormehega, kes võib muuta nais-Vestrite
elu. Kennit kaaperdab üha suurema mõjuvõimu teiste piraatide üle,
ent kaotab muuhulgas ühe vitaalse kehaosa. Brashen saab keppi ja
peab seepärast valima järgmise töökoha. Paragoni oksliku
puusüdame tahab vallutada romantiline ostja. Althea saab võimaluse
eneseteostuseks ja selle käigus huvitava pakkumise eluslaevade
kõnenaiselt. Ja siis on mingid ürgsed hiiglaslikud meremaod, kes ei
saavuta veel midagi, või mida iganes nad soovivadki, arusaamatu
värk.
Selline
traditsiooniline fantasy oma ebaõigluse ja võluasjakestega. Õnneks
läheb teose finaal päris tempokaks (ja rõõm raamatu lõpetamisest
teeb ikka tuju paremaks). Et tegemist avaraamatuga, oleks päris
huvitav näha, kuhu poole asjad arenevad, kas Etta või Vivacia,
Ronica või Malta, Brashen või Althea. Ja mis saab Paragonist.
“Vivacia hääl kõlas nii võõriti, et Wintrow tõusis ja vaatas üle reelingu käilakuju poole. Laev vaatas üles talle vastu. Iga kord, kui poiss arvas, et on temaga harjunud, tuli jälle mingi selline hetk. Valgus oli täna erakordselt selge, midagi sellist, millest Wintrow mõtles alati kui kunstniku valgusest. Ehk läks see arvesse, sest Vivacia tundus helendavat. Tema silmade roheline, eebenikarva juuste rikkalik läige, isegi tema peenesüüline nahk hiilgas, ühendades endas poleeritud puu ja terve ihu parimad omadused. Vivacia lahvatas roosaks, kui Wintrow teda niimoodi üksisilmi vaatama jäi, ning vastuseks tundis poiss jälle, kuidas temas põrkusid ühelt poolt armastus Vivacia vastu ja teiselt poolt ta täielik teadmatus, mida laev tegelikult endast kujutab. See vapustas teda nagu alati. Kuidas võis ta tunda säärast... kirge, kui ta julges seda sõna kasutada, puust ja võlukunstist olendi vastu? Tema armastusel polnud – nii palju kui tema aru sai – mingit loogilist selgitust. Polnud ei väljavaadet abielule ega ühistele lastele, ei iha leida üksteises füüsilist rahuldust, polnud ka pikka jagatud kogemuste ajalugu, mis selgitaks soojust ja lähedust, mida ta laevaga tundis. See oli arusaamatu.” (lk 165)
“Laev maitses nime oma keelel. Kuri mees. Ja ohtlik. Kütkestav, kuri ja ohtlik mees. Tema naine ei meeldinud talle. Aga see Kennit ise... Ta oli öelnud, et võidab ta endale. Seda ta, otse loomulikult, ei saa. Ta pole perekond. Aga Vivacia leidis, et mehe püüete ootus pakkus talle suurt naudingut. Mu puidust ja tuulest daam, oli piraat talle öelnud. Mu kaunitar. Mu kärmeke. Milliseid tobedusi tobedusi võis üks mees laevale öelda. Vivacia silus juuksed näolt ja hingas sügavalt sisse.
Ehk oli Wintrowl olnud õigus. Ehk oli tõepoolest aeg välja uurida, mida ta ise enda jaoks tahab.” (lk 460)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar