Eric Brown – Guardians of the Phoenix (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Järjekordne ülitumedates toonides vaade postapokalüptilise maailma toimimisse. Tuuma- ja bioloogiliste relvadega sõjad on inimkonna enamvähem hävitanud ja 40-50 aastat peale neid katastroofilisi sündmusi on Maa üks väga-väga kuiv koht (sest kliimasoojenemine sai omakorda tormituult tiibadesse) ning riikidest ja rahvustest pole haisugi. Puudub vihm, mered on kuivanud ja kuulu järgi on ehk kuskil Vaikse ookeani põhjas mõni veekogu järel. Aga pigem mitte. Kõik on vaid kuivanud kõrb.

Selles kõrbes liigub kindlustatud matkaauto, kus on kaks vanemat meest, vanem naine ja noormees. Nad otsivad vett ja mitu korda Euroopa risti-rästi läbi sõitnud, ning nüüd suunduvad Vahemere poole, lootusega, et äkki õnnestub leida Vahemere alt mõni maa-alune looduslik reservuaar (nende õnneks on autos olemas puurimisvarustus). Nad pole mitu aastat ühtki elavat inimest kohanud, ainult kuivanud inimluid, millest pole enam võimalik luuüdigi imeda. (Ahjaa, õnneks on selle seltskonna varustuses destilleerimisseaded, mille abil nad muudavad uriini veeolluseks.) Ent ühel hetkel aga – taevas müriseb lennumasin ja see kukub nende lähedale! Sealt avastatakse vigastatud piloot ja – üllatus-üllatus –, tal on kaasas vee- ja lihavarud. Liha! Nad pole liha ammu söönud. Peale lühikest arutelu otsustatakse teadvusetu mees kaasa võtta, toiduvarude ja võimaliku informatsiooni eest veevarude kohta. Risk on muidugi suur, üks lisasuu rohkem täita.

Mees tuleb viimaks teadvusele ja on kuidagi kahtlane, ei meeldi talle seltskonna soov Vahemere äärde minna, hoiatab, et seal on ees täiega hullud kambad; enda päritolu kohta räägib üldse segast pada (on selge, et ta on mõnele seltskonnale noa selga löönud, varastades nende varud). Seltskond kuulab, mõtiskleb ja jätkab ikkagi valitud teed. Kaartide abil leitakse Vahemeri ja see on üks paganama tühermaa, kuid nad jätkavad seal otsingut. Ent mõne päeva pärast liigub neile vastu suurem sõiduk (päikesepatareidega hõljuk?), ja mõlemad sõidukid jäävad distantsilt teineteist piidlema. Lõpuks väljuvad võõrast sõidukist mõned inimesed ja üks neist on täisealine naine, mitte nagu see krõnks, kes seltskonnas on. Matkaauto noorim mees on seni selliseid naisi näinud vaid eelmise ajastu täiskasvanute ajakirjadest ja ta erutub. Aga ega sellega lugu lõpe.

Ühesõnaga, lohutu vaade maailma, kus toiduks läheb kõik ja mingit reaalset tulevikku ei nähta ega unistata sellest.