Hando Runnel – Maa lapsed (1965)

Meie luuletähe esimene raamat on täis noorust ja pillerkaart ja maaelu. Elu on ilus, elu on alguses, unistused kannavad meid tuuletiivul. Meie emaks on Maa, me hingame loodusega ühes.

KEVADINE 

Tuleb ja tuleb rändur,
tuleb ja vilistab rändur,
vilistab, vilistab rändur,
ajab mul une silmist. 

Kas teate, kes on see tüdruk,
kes tuleb seal tanumatpidi,
kes aeleb seal hangepidi,
nii et mustama hakkavad mättad? 

Ojah, see on tuttav tüdruk.
Tal on sinilillene seelik,
ta on üsna veel ülemeelik,
lõõri-liiritab lõokesenaeru. 

Tuleb ja vilistab rändur,
tuleb oma kerges kleidis,
oma sinililleses kleidis.
Sulps-solps – on lume all lobjak.
(lk 9)

Miks see tüdruk niimodi hangedes aeleb, et lausa mättad mustama hakkavad? Miks ta lõõritab napis riietuses sellises lobjakas? Kuhu ta rändab, Jämejalast ära?

KARI 

Seal, kus rohelised rohumaad,
laisalt loivamas on rammus-rasked karjad.
Uhkelt õõtsuvad neil punnisöödud maod,
ligi maad on rippu täied piimalähkrid.
Päev seal päeva otsa õndsas mäletsuses kaob.
Õhk on küllastunud tiinest rõõmust -
tulge, jooge, meil on piimarohked rinnad,
jooge, jooge, muidu pakatab ehk udar;
teie jaoks me pehmest rohelisest rohust
välja mõtlesime
valge piima!
(lk 10)

Martini raamatus “A Dance with Dragons” oli selline huvitav tähelepanek, et hundid eelistasid inimliha puhul eelkõige imetava naise keha, kuna see on kõige mahlasem. Muidugi, kuipalju selles tõtt on, seda teavad ehk vaid kannibalid.

KIITJAILE 

Olgu, no kiitke kui vaja,
ärge vaid taevani tõstke,
sest et kui väsite hoidmast,
kukkujal – temal on valus.
(lk 40)