Kai Aareleid: Vene veri

Ega need moorlased minu vittu ei räsi, kui sind kinni nabitakse.

Lugesin ühest romantilisest,naisõiguslikust põnevikust seda lauset.

Vaat selline otsustus: vitt võib öelda, aga neeger ei või. On ropemgi veel!

Otsustus tõi minuni Kai Aareleiu nime ja huvi tema vastu – ta oli tõlke toimetaja.

Tema oli otsustaja.

„Vene verd“ lugesin uudishimust, selgest tunnetuslikust huvist – kes on see Kai Aareleid. Mis liikus tema peas, kui ta valis taolise tõlkelahenduse? Selline tõlge mulle ei meeldinud, aga valiku taga võis olla mitu erinevat kaalutlust või ka kaalutluse puudumine – seda viimast ma eriti ei uskunud.

Olen veendunud autori meelelaadi, loogika ja hoiakute nägemise võimaluses ilukirjandusliku teose põhjal.

Seekord jäin hätta. Mul oli võimatu eristada ühte raamatu peategelastest autorist. Senistes arvustustes on see minategelase autor-olemise küsimus jäetud tähelepanuta või tunnistatud otsustamatust.

Romaan (ja romaan see on – on jagatav seisukoht) koosneb olupiltidest, mis üsna ühtemoodi nukrad, mõtisklevad. Osa ja terviku vahekorra ja millegi-tähtsam-oleku-küsimuse lahendab tõdemine, et ehki pildikesed olid kõik pealkirjastatud, siis sisukorda ei olnudki.

Senised lugejad, kelle arvamustega olen netis tutvunud, toovad põhiliselt välja oma lugemisega kaasnevaid tunded. Ja tundeliselt on see kirjutatud – täpselt ei mäleta, aga vist poetasin minagi millalgi pisara.

Nii, et romaan tunnetest. Romaan „väikese inimese“ tunnetest suures ajaloos. Algus lubab ka sõnastust: väikese inimese tunnetest kohtumisel suure vene rahvaga. Mis omakorda koosneb väikestest inimestest.

Tunnete taga on ka lugu. Tegelikult kaks lugu – lugu loo sees. Et nagu matrjoška.

Kolm lugu?

Ja kusagil seal sees peaks olema olemas ka autor?

Eesti diplomaadi naine sõidab mehega ja lastega Peterburi.

Algul sõnastatakse:

• Minategelasel puudub mehega automaatne meie-tunne. Tema eristab oma tahet ja oma otsustust, oma mina. Jutustatakse, et teised naised räägivad kogu aja meie ja meie. Minategelasel meiet ei ole – on mina ja tema. Ja meie puudumise tähelepanek.
  • Mehega on vastastikuste punktide kogumine ja loendamine (algul vaidluspunktid, siis armastuskirjapunktid, suhet ja selle hetkeseisu iseloomustab skoor). Skoor on sporditermin ja spordihuviline küsib automaatselt: kelle kasuks?
  • Kogu raamatus on mees taustal, kolmandajärguline. Teisi mehi kah ei ole – mitte ainult ei ole, vaid neid ei nähta kah – soolisus on vaid emana, suhtes lastega. Suhe lastega on vaatlev, respekteeriv, mitte kantseldav, õpetav – emotsionaalse distantsiga (välja arvatud viimane laps).
• Minategelasel on vene rahvasse vastuoluline suhe. Temas endas on kaheksandik vene verd ja palju tuttavaid (sõpru?), kel õigustatud viha (sallimatus) venelaste suhtes. Romaani käigus selgub tal olevat ka armastav erisuhe Vene kirjandusse ja kirjanikesse.
  • Raamatus (ja selle arvustustes seda enam) on palju sõnu „vere“ ümber. Kohati tundub selle kujundi kasutus ületavat hea maitse ja terve mõistuse piiri – justkui mõni arvakski  olemas olevat erilise ja müstilise sarnase DNA tõmbe ja venelastel ainuomase geneetilise aine.

Algul sõnastatakse ka kaks eesmärki: teha endale selgeks oma vanavanaema olemus ja sellega seoses ka suhe Vene rahvasse. Vanavanaema kohta on hulk materjali (mälestusi?), mille alusel siis asutakse konstrueerima. Vene rahvaga kohtutakse Peterburis, nendest kohtumistest peaks kristalliseeruma tõde.

Veider.

Veider on püstitada selline eesmärk, selle Vene rahvasse puutuv osa. Justkui oleks siin maal juba kõik selge – paljudes sigadustes, mis on tehtud venelaste poolt ja nimel, on vale süüdistada ühte rahvust ja suhtumises tuleb ikka lähtuda üksikisikust, süüdi on riik ja mitte rahvus/rahvas...

Normaalne eestlane tuttava venelasega poliitikast ei räägi – milleks tülitseda – ootame, vaatame altkulmu ja ootame. Mitte, et meie ei oleks nõus andeks andma, vaid nemad ei ole nõus andeks andma(!) – me ei olla piisavalt tänulikud vabastamise ja kultuuritoomise eest.

Veidramgi veel on raamatu vastuvõtt. Kõik on vaimustatud olupiltide kirjutamise kvaliteedist, nende tundelisest jõust, aga sellest Vene küsimusest minnakse mööda. Arvustustes on sõna „vene“ vaid raamatu pealkirja osana toodud.

Ju siis on tegu ikka väga valusa kohaga. Et raamatu kirjutajal on rohkem julgust kui lugejatel? Julgust kratsida haava. Julgust pigistada välja mäda.

Esiema lugu.

Esiema oli venelane. Ta oli teenijatüdruk Simbirski lähedal mõisas. Tal oli (platooniline?) armastuslugu mõisniku sugulasega. Teda armastas eestlasest mõisa aednik. Mõisa omanikud avaldasid esiemale survet ja selle tulemusena otsustas ta eestlasega abielluda. Tuli sõda, tuli revolutsioon – terve mõistusega inimesed lasid Venemaalt jalga. Tema mees oli terve mõistusega ja ta sõitis oma mehega kaasa. Ta elas Eestis elu lõpuni – 1961-l aastal. Tema suhe järgmise sõja ajal ja sõja järel toimunusse puudub (seda ei olnud raamatus).

Ta ei kohanenud Eestis – ei õppinud selgeks keelt, ei võtnud omaks riietusstiili ja mattagi ei lasknud ta ennast oma mehe ja laste juurde, vaid neist eraldi, Vene kalmistule „omade juurde“. Kuigi kirjutaja kahtleb oma vanavanaema kirjaoskuses, siis tundub, et Eesti keele ja kultuuri omandamatuse põhjuseks ei olnud vaimsete võimete puudus, vaid hoiak – põlgus eestlaste suhtes. Meie-tunnet ei olnud mehe ja laste suhtes, meie oli vaid „meie, venelased“.

Vaene õnnetu, kes oli sunnitud barbarite keskel elama! Kaasa tundmist jätkus nii autoril kui ka lugejatel.

Minategelase lugu.

Minategelase lugu on sisemine lugu. Välised sündmused on vaid markeeritud ja kohati on nende ajaline järgnevus kahtlane.

On identiteedikriis.

On aasta 2007! Ta läheb talvel Peterburi koos mehega ja usub end olevat kaitstud rahvusvahelise õigusega (Viini konvensioon). Hüüete „Rossia!“ ja „Vsjo naša!“ saatel rüüstatakse kevadel Tallinn. Vene riik soosib (organiseerib?!) saatkondade ja diplomaatilise personali ründamist. Nii palju siis turvalisusest venelaste juures.

Kriis süveneb. Kogu romaani jooksul ei samasta, ei seo minategelane end kordagi Eesti rahva ega riigiga. Ta nendib vaid, et temal kodu puudub. Tema lapsed arvavad küll, et Eesti pinnale prahti ei loobita, lastel on isa ka.

Ta jalutab Peterburis ja näeb palju viletsust ja ebaõiglust.

Millalgi sünnib neljas laps. Õrnus ja hellus. Lapse ja kogu maailma suhtes.

Mina-pilt on kogu aja eba-adekvaatne.

• Ta olevat keevaline nagu tema esiemagi. Kogu romaani jooksul tõstab kumbki neist korra laste peale häält – rohkem ei midagi! Keevalisus on vaid sõnaline.
• Konfliktikäitumine on minal esiemaga sarnaselt ühekülgne – vältimine. Esiema puhul polegi nagu millestki rääkida, aga minategelane põgeneb ühe korra füüsiliselt ja suhetes venelastega on valinud üheülbalise malli – teeselda keeleosakamatust. Ta on võiduka strateegia leidmise üle uhkegi – õpetab seda sakslastele.
  • Konfliktimudeli puhul tekib küsimus selle rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust. Kas ta käitub nii, sest on eestlane, venelane või teenijarahvast pärinev? Või on sotsiaalne ja rahvuslik omavahel seotus? Mispidi?
• Kuigi austatud ja armastatud Vene kirjanikud on olnud (ebameeldiva) tõe rääkijad, siis oma tõe väljaütlemiseni ei jõua ta kunagi. (Sest?) tõerääkimisele on ikka kaasnenud rääkijate vaenamine ühiskonna poolt. Ja seda ta ei taha?
• Tõde, mida välja öelda, tundub olevat ebameeldivalt palju. Linn ei ole piisavalt heas korras, linna elanikud ei naerata piisavalt palju, armastatud kirjanike mälestust ei jäädvustata piisavalt hästi... Isegi ühe jumaldatud kirjaniku isiklik tuttav ei mäleta teda piisava austusega! Aga see tõde jääb endasse.
• Kuigi ta kuulub selgelt vaimse eliidi hulka (lugemus, kirjanduslik maitse ja keelteoskus), siis materiaalse eliidi suhtes on tal vastuoluline hapude viinamarjade suhe. Mitu olupilti on pühendatud rikaste naeruvääristamisele ja põlgamisele, samal ajal oma kaubamärgiteadlikkust demonstreerides.

Isiksuse arengut, minategelase muutust romaani jooksul ei ole. Kui selleks mitte lugeda lõpupoole tekkivat positiivset suhet Linna (Peterburi) vastu.

Kohati tundub, justkui oleks enesetsensuuri tõttu tagantjärele teksti ühetaolisemaks kohitsetud.

Hirm?

Vene rahva lugu.

Vene rahva lugu on antud nii otseütlemiste kui vihjetena.

Kindlasti ei ole ma piisavalt erudeeritud kõiki neid vihjeid mõistma. Kindlasti ei ole ma piisavalt hea mäluga siin kõiki otseütlemisi mälu järgi loetlema.

Mõned siiski.

Umbes kolmsada aastat tagasi rajati kaks linna Peterburi ja Simbirsk. Üks soome-ugride aladele, teine tatarlaste omadele. Venelastel on tavaks arvata, tegemist olevat iidsete vene aladega. Iidsus saavutati endiste elanike äraajamisega, erinevatel aegadel eri intensiivsusega – aga aastasadade arvestuses järjepidevalt. Impeerium ikkagi. Tundub, et viimase saja aasta jooksul toimus venestamist enam kui eelneva kahesaja jooksul.

Miks Narva on praegu Vene linn, enne sõda elas seal ju palju eestlasi?

Peterburi ümbruse soome-ugrilisust toonitab autor korduvalt – kohanimede loetelu, ingerlaste kollektiivse saatuse lugeja ennastmõistetava teadmise hulka arvamisega.

Peterburi valged ööd – oh õhkamist! Aga need valged ööd on erilised vaid neile, kelle jaoks ei ole tegemist põlvkondade jooksul tavaliseks kulunuga. Eestlaste jaoks on valgete ööde olemasolu normaalne – meie oleme alati elanud sellel laiuskraadil, meie ei ole hiljuti kaugelt lõunast tulnud!

Sada aastat tagasi toimus Venes suur mäss.

Pärast seda hakati impeeriumi (taas)laiendama. Autor räägib soomlastele kallale minekust.

Teistest mitte? Või siiski – Tallinna pommitamine, eesmärgiks tsiviilelanike hävitamisega hirmu külvata.

Suure mässu järel leidus üksikuid, kellele toimuv ei meeldinud. Nende elu tehti kibedaks. Tihti võeti elu ära.

Venelased ei saanud impeeriumi juhtimisega hakkama. See lagunes laiali.

Venelased süüdistavad siiani sakslast sõja ajal juhtunus, aga ise ei ole nad mitte milleski süüdi.

Venelaste elu Venemaal oli endiselt vilets, aga usk oma erilisusesse säilis. Eriline impeeriumieesmärk on ikka tähtsam kui mingid lepingud, kui mingi (rahvusvaheline) õigus, kui au ja moraal...

Venelaste elu Venemaal on endiselt vilets, aga selles on süüdi kõik teised – võõramaise välimusega autojuht Peterburis, eestlased Eestimaal…

Oletus minategelase kohta...

Minategelane valib väljendeid.

Minategelane vaatab tulevikku.

Minategelane näeb kustumatut usku impeeriumisse ja on otsustanud ellu jääda.

2007-nda aasta aprillisündmuste kirjeldamisel kasutab ta Kremli-retoorikat (mäluvalvurid). Ettevaatlikku ütlemist on mujalgi. Tihedalt.

Poliitkorrektsus!

Tuleviku nimel?

Kunagi tuleb (võib tulla) aeg, mil kusagil keldris tuleb ülekuulajatele aru anda. Aru anda oma teksti kohta. Oma mõtteviisi kohta.

Mida sa tegid sel ajal? Kuidas sa suhtusid nendesse sündmustesse? Kuidas sa suhtud venelastesse?

Ma armastan venelasi ja arvan, et Tallinna segipeksmine oli õigustatud!

Ma olen ise ka venelane!

Ma näen enda jaoks kahte erinevat autorit. Sõltuvalt sellest, kas lugeda minategelast autoriks või tema loominguks.

• Juhul kui minategelane on autor, siis ta mulle ei meeldi. Ei meeldi tema ettevaatlikkus sõnade valikul. Tekib tunne, et ta üritab korraga kõigile meeldida. Sedavõrd kõigile meeldida, et kaotab oma mina. Selgroo asemel on kummipael. Romaani keel annab väga hästi edasi korraga mitmes suunas kummarduja mõttelaadi.
• Juhul kui minategelane on autori looming. Autori looming kõigi oma häirete ja ülipüüdliku poliitkorrektsusega, siis see autor tekitab minus vaimustust.
• Minu jaoks ei ole põletavat ja põnevat suhe vene rahvasse. Minu jaoks on põnev romaani vastuvõtt, milles mindi venelane olemise küsimusest täiesti mööda. Autor, kes valib teema, mida lugejad veeretavad nagu kuuma kartulit suus, on julge ja austusväärne. Ei saa alla neelata – valus on, ei julge välja sülitada – piinlik on. Julge ja austusväärne, sõltumata sellest, kas autori seisukohad langevad minu omadega kokku või mitte.
• Teema on tuline. Kirjutatud on väga hästi. Nii et, sõltumata sellest, kas autor mulle meeldib või mitte – tegemist on väga hea raamatuga! Kuigi ninnunännutsevate arvustuste järgi seda ei arvaks.

Täiendavat lugemist:

• Allik, J., Realo, A., Vene hinge otsingul. Akadeemia, 2013, nr 8, lk 1413 – 1458
• Vene, I., Äravalitud rahvaste teemal, Sirp, 2013, nr 38, 11.10.2013, lk 40

Naljakas tähelepanek: „Vene veri“, lk 134: „Ja teate mis, raamatu puhul loeb ainult üks asi. Keel. Keelega kas osatakse ümber käia või mitte. Kui keel mind raamatus ei üllata, mõistate, ül-la-ta, siis ei aita mitte miski...“

Allik oskab keelega väga hästi ümber käia.

Allikul ei ole sellist nägugi, justkui võiks ta midagi karta.