Ramón Gómez de la Serna – Gregeriiad (1974)

“Ripnevad nööbid on nööpide nutt.” (lk 15)

“Kui pilvituse pükstes on auk, võib loota, et ilm läheb selgeks.” (lk 15)

“Norsata – see on süüa luristades une suppi.” (lk 17)

“Nagi on pahane, et me teda jalutama ei võta.” (lk 18)

“Harjamise juures räägib hari meile midagi vaikse häälega.” (lk 20)

“Kuke raevukas laul tähendab tõlkes: “Neetud olgu nuga!”” (lk 21)

“Elektri rinnad on uksekellade metallkuplid.” (lk 22)

“Puu otsib oma konksus sõrmedega maa alt üht südant.” (lk 25)

“Habemeajamispeegel on kalgilt pahatahtlik, sest ta ainus soov on näha, kuidas me endale sisse lõikame.” (lk 31)

“Aju on muserdatud mõtete pakk, mida kanname peas.” (lk 33)

“Pääsuke on salapärane nool, mis otsib üht südant.” (lk 34)

“Ooperis on liigutav vaadata, kuidas kogu koor lohutab nuuksuvat lauljat.” (lk 35)

“Mehe ja naise vahel on alati uks, mille tagant kostab: “Ma panen ennast riidesse.” (lk 38)

“Kui me rongi liikuma hakates vaguniaknast välja vaatame, röövime lehvitusi, mis pole määratud meile.” (lk 39)

“Magada oskab too, kes surub padja õla ja lõua vahele, nagu oleks see unenägude viiul.” (lk 40)

“Toolid kasutavad pimedust selleks, et oma peremeestele jalga taha panna.” (lk 43)

“Avar dekoltee on korgita lõhnaõlipudel.” (lk 45)

“On näha, et tuul ei oska lugeda, sest kahmates tee pealt raamatu, lehitseb ta seda tagurpidi.” (lk 47)

“Igatsus on ämblikuvõrk, millesse jäävad rippuma meie mälestused.” (lk 49)

“Orav on sõltumatuse saavutanud saba.” (lk 52)