Oleksin 15 aastat
noorem, ütleksin neid luuletusi lugedes ojaa. Praegu nendiks õige:
ahah. Tegemist siis noore inimese karje- ja löökluulega, mina ja
maailm! Mina ja eksistents – raju, igav, lämmatav, nüri,
ebaloomulik, kontideni paljas. Selles mõttes täielik luulekogu, et
järgnev samalaadne loomine oleks vaid enesekordamine; see muidugi
tekitab uudishimu, et mida võib Jõgis järgmisena ette võtta.
Kuidas olla huvitavalt angst või otsida-avastada midagi muud. Pisut
on ka entriluulet, mis on alati tore ja rahulik lugemine. Järgnevad
näited on Jõgise lühemad poeesid, sest noh, parem varblane peos
kui harakas katusel.kuperjanovi tänaval
on üks park
kus on
kükitava karu kuju
kes tundub pissivat
kuidagi hea on teada
et kuskil sääl on karu
kes kõige selle peale kuseb
(lk 22)
ma olen joonud
liiga palju viina
selleks
et hinnata
väärtveine
ma olen näinud
liiga palju kunsti
selleks et
rahulduda eluga
(lk 39)
elu on nagu viiruk
müstiline
kuid
ajab pea valutama
(lk 65)
mai taha vaadata
teie näitusi
mai taha lugeda
teie raamatuid
mai taha kuulata
teie laule
mai taha näha teie
etendusi
mai taha tunda teie
tundeid
mul on piisavalt
probleeme
et enda omadestki
lahti saada
(lk 91)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar