07 november, 2013

Kir Bulõtšov – Tõrge-67 (Perpendikulaarne maailm, 2010)



Äärmiselt humoorikas lugu sellest, kuidas 1967. aastal otsustatakse ülimalt suurejooneliselt tähistada Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni viiekümnendat juubelit – ja seda siis legendaarsete revolutsioonisündmuste täiemahulise kordamisega ülemaailmses televisiooni otseülekandes. Kaunist Leningradist saab revolutsiooniaegne Petrograd ning nii linnas kui linnalähistel valmistatakse ette mitmeid mastaapseid võttepaiku. Ühesõnaga, kaheks päevaks saalivad taastatud Petrogradi tänavatel junkrud, kasakad, anarhistid, mustasajalised, punakaartlased, kodanlased, talupojad ja kes kõik veel. Nende osi täidavad tehaste, instituutide, partei isikkoosseisud; miilitsajaoskonnad muudetakse trahteriteks, tehastel taastatakse ajaloolised nimed ja aastakümneid vaikinud kirikutes hakatakse kelli lööma. Tänavatelt ja majadelt kaovad partei plakatid ja nõukogude propaganda. Ja miilitsad hakkavad kehastama sandarme – sest needki peavad olema võimuka olemisega.

Aga, kus on massid, seal on ka massipsühhoos, ning Talvepaleed kaitsma määratud Ermitaaži töötajad ja teadurid hakkavad omavahel hirmunult arutlema, et mis võib juhtuda, kui revolutsioonilises võidujoovastuses rahvamass on plaani järgi nagu kord ja kohus Talvepalee vallutanud ning seejärel valguvad Ermitaaži hinnaliste kogude kallale... Leningradi tänavatel, nõukogude kodanike seas liiguvad sellised jutud. Kunstimuuseumi töötajad otsustavad kogusid kaitsta, hoida töörahva aardeid puutumatutena.

““Kas te ei saanud aru? Seletan uuesti. Kahe päeva pärast toimub rünnak Talvepaleele. Kas see on kõigile teada? Ründama on määratud Kirovi tehas, oblasti komsomolikomitee koondkolonn, grupp personaalpensionäre ja teised organisatsioonid. Kui miilitsat kohal ei ole, võivad ründajad hoogu sattuda ja nende seinte vahele tungida...”” (lk 204)

Pealegi, nagu selgub, ka kodanlased on inimesed.

“Zosja tegi järsu pöörde, et mitte näha Kerenski suuri musti lõõmavaid silmi. Kuid isegi vaatamata tundis ta oma seljal seda pilku ja mõistis, et revolutsiooniaade on saanud esimese kaotuse osaliseks. Naislöökpataljoni komandör, ühiskonnategelane, komnoor, abikaasa ja ema Zosja Petrova, portselaniosakonnast mõistis, et tema ja tema alluvad annavad kogu oma jõu, et kaitsta peaministrit ja tolle valitsust ülestõusnud rahvamasside õiglase viha eest.” (lk 219-220)

Et tegemist on novembriga ja see pole põhjapoolkeral just meeldiva ilmaga kuu, siis tarbivad nii mõnedki osatäitjad - kes peavad kehastama Kerenskit ja teisi tollaseid parempoolseid tegelasi - nii mõningases koguses alkoholi. Ja kerges joobeseisundis tekib hasart – tulebki demokraatlikult valitud Duuma võimu kaitsta bolševistlike marodööride eest! Vaba Venemaa nimel! Taga hullemaks, värsked revolutsioonilised punakaartlased ja muud tänavatel jooksvad statistid vaimustuvad oma uuest võimukast rollist... ja nabivad kontrollpunktis kinni äsja otseülekandes esinenud Lenini osatäitja, kes liikus revolutsiooni ettevalmistamisel ühest võttepaigast teise. Sest punakaartlased ei tunne temas Leninit ära. Telerevolutsiooni korraldajad avastavad peagi õudusega, et Lenin on jäljetult kadunud ja Lenini dublant oma naise sünnipäevapeost veel purupurjus, kuid ajaloolise revolutsiooni rattad peavad edasi kerima (maailm vaatab! Hiinlased vaatavad!). Ehk siis... loomulikult ei saa lavalt puududa kangelaslik Aurora.

““Ajalehti tuleb lugeda. Kuula nüüd. Meie intelligentide hulgas on kalduvus kujutada “Aurora” kogupauku nii, nagu poleks seda tegelikult olnudki. Nagu oleks seal olnud üks signaallask, üksnes pauk. Me pidasime seltsimeestega nõu ja otsustasime neile matsu anda. Nii et kuuekümne seitsmendal olgu olla tõeline kogupauk!”
“Aga seal, Ermitaažis, on ju pildid ja nii edasi...”
“Selle pärast ära muretse. Elektroonikud on kõik välja arvestanud. Mürsud tabavad saali lääne kunstiga. Neidsamuseid... impressioniste. Erilist kahju ei teki. Kas nüüd on selge? Noh, mine ja täida käsk. Ja et mitte üks iitsatus...”” (lk 222-223)

Ja tõepoolest, lahingulastis Aurora liigub Talvepalee poole, ent enne kulminatsiooni... jääb nõukogude ikoon Neeval madalikule kinni. Sest 50 aastaga on jõepõhi muutunud ja revolutsioonietenduse korraldajad pole sellega arvestanud (või noh, kasvõi kontrollinud, kas päästepaadis on loodimiseks vajalik olemas). Ning Ermitaažis arenevad ajaloolised sündmused omasoodu, stsenaariumist natuke nihu.

“Ta tõusis püsti, paiskas kummuli tooli, ajas põrandale tindipoti ja hakkas pilkases pimeduses otsima väljapääsu vanglast, kuhu salakaval Izvitski oli ta sulgenud. Ta ei teadnud, et mahakukkuva tooli mürin sunnib vastuvõturuumis istuvad armunud teineteisest eemale tõmbuma, ei teadnud ka seda, et ehmatas ära nurgas varitseva punaste piiluri, ei teadnud, et selle mürinaga äratas tukkuvad valvurid barrikaadi juures, ei teadnud, et ärganud valvurid tormavad kuulipilduja juurde, ei teadnud, et valvejunkur, kunstiteaduse kandidaat Izvitski, arvates, et on alanud, saatis õhku punase raketi, ei teadnud, et nähes raketti, läksid liikvele punakaartlaste ahelikud, kogunedes Peastaabi malmist võre äärde; ei teadnud, et vastuseks Izvitski punasele raketile süttis samasugune Petropavlovski kahurile välja tulistada signaallask; ei teadnud, et juba minuti pärast käskis välitelefoni kõrval tukkuv Leningradi televisiooni režissöör sisse lülitada kõik kaamerad, ei teadnud, et veel ühe minuti pärast heliseb telefon unne vajunud Smolnõi hoones, mis polnud veel ülestõusuks valmis, ei teadnud, et Sverdlov käskis Podvoiskil viivitamatult väljakule kihutada ja peatada need idioodid; ei teadnud, et alustas sellesamaga Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni. Kolm tundi enne kokkulepitud tähtaega.” (lk 242-243)

Läbematutel auroralastel siiski kästakse kodanliku Petrogradi vastu lahingumoona kasutada ja ajaloolise Talvepalee asemel saab laastava kahuripaugu Smolnõi telefonikeskjaam. Ning Talvepalee ärritunud ründajad ähvardavad Ermitaaži kaitsjaid maha nottida ja muuseumi naiste kallal vägivalda kasutada, peale esimesi raevukaid rünnakukatseid tarivad proletaarsed ründajad kohale kuskilt muuseumist röövitud “Katjuša”. Puhkeb verine võitlus barrikaadidel ja muuseumitöötajad kasutavad ajaloolisi tulirelvi, millele nad ise päev varem tinast kuule valasid. Ja dramaatilise lahingu pöördehetkel jõuab üllatuslikult Talvepalee juurde kindral Krasnovi polk, mis on võidelnud end läbi miilitsa ja RAI kontrollpunktide. Mille tulemuseks on see, et kommunistliku partei peasekretär Brežnev saadab strateegilise lennuväe Leningradi pommitama...

“Rosenthal jõudis järgmisest oraatorist ette ning jooksis tribüünile.
“Kes teie niisugune olete?” küsis eesistuja.
“Ma olen Talvepalee saadik,” ütles Rosenthal.
Need sõnad avaldasid Duumale hüpnotiseerivat mõju. Niisugune etteaste polnud kavandatud, sellest polnud sõnagi programmis, mis oli saadikutele tükk aega varem kätte jagatud.
“Vaba Venemaa kodanikud!” alustas Rosenthal oma pöördumist iseendalegi ootamatult Kerenski sõnadega. “Talvepalee on ohus! Teil pole õigust seitsmeteistkümnenda aasta vigu korrata!”
“Mida ma räägin?” vilksatas mõte esineja peas. “Mind arreteeritakse ju otse siin, saalis.” Rosenthal oleks tahtnud peatuda ja saalist välja joosta, kuid seda ta ei saanud. Kui tal oleks palutud selgitada, miks ta siis seda ei teinud, oleks ta käsi laiutanud, võtnud eest paksude klaasidega prillid, need puhtaks pühkinud ja öelnud: “Teate, elus juhtub niisuguseid asju...”” (lk 263)


Ühesõnaga, kui kirjanduses kohtuvad nõukogulik riigijaburdus ja massipsühhoos, siis võib tulemuseks olla ülimalt naljakas lugu. Ühelt poolt tuleb nõukogude kodanikel kõike teha korrektselt ja hingega, teiselt poolt tuleb etendada revolutsiooni ka “pahade” vaatenurgast – aga see on ometigi eetiliselt vastik! Ja pealegi, kui üle esined, mis siis peale üritust ütleb partei? Või mida teeb liigagaratega julgeolek? Kuidas kaitsta töörahva eest töörahva aardeid? Aga mis siis juhtub, kui keegi kõrgemalt ei ütle enam, mida ja kuidas teha, ning tuleb jätkata tegevust vastavalt kujunenud olukorrale? Ja kui iidsete kirikukellade kolin otse kutsub ristimärki tegema? Ja kui proletaarlased on... tolvanid? Ja kellele meeldib olla kaotaja, isegi kui...?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar