Helena Alexandra Altroff – Defectis (Täheaeg 12, 2013)

Altroffi trükidebüüt on lootustandev. Pole siin kodukootud õudust ega vampiire. On hoopis tuldsülgavad kosmoselaevad ja geenimanipulatsioonid. On rändteadlased, kes teevad oma tooteid kaubaks, või õigemini tekitavad oma teenustele jõuliselt turgu – ning seda üsna julmal kombel (tõsi küll, selles maailmas üpris tavapärane praktika). Ehk siis lugu kadunud (õigemini mahamüüdud) poja kojutulekust, rändteadlaste rist ühes käes ja lõhkelaeng teises käes. Kuid kodu, see on ühtlasi kohtumine... kellegagi.

Ei saa öelda, et tekst kuuluks koheselt eesti ulme (isiklike) tipplugude hulka, ent positiivseks üllatuseks on see loodud maailm küll, mingis mõttes klassikaline SF setting. Nagu teisegi Täheaja trükidebütandi puhul, oleks vähe nurisemist “korraliku ilukirjandusliku keelekasutuse” pärast ja ehk ka finaali malbuse tõttu; aga eks kasvab isikupärasus heal juhul kogemustega. Kui vaid suudaks menukirjanduse ahvatlustest sõltumatuks jääda; ehk siis ei leierdatud müstikale ja romantikale.

“Wen kandus aastasadade tagusesse aega ega kuulnud teda. Ta peas keerlesid vastakad mõtted. Osalt oli ta nõus vanad armid rahule jätma, teisalt aga õhkus haavatud südamest allasurutud viha. Langeks ta hingeline seisund vähegi tasakaalu tsentrumist välja, astuks ta ilmselt sisse oma perekonnamaja uksest ja vaataks tõtt õega, kes oli sünnitatud teda asendama. Näha, kui täiuslik too õigupoolest on, oleks vähim, miks ta selle teekonna ette võtaks.” (lk 169)

ulmekirjanduse baas