03 november, 2013

Manfred Kalmsten – Põgeneda Rottidelinnast... (Täheaeg 12, 2013)

Juhtum tulevikumaailmast, mis on vist postapokalüptiline. Tegevuspaigaks on hävitatud suurlinn, mille maa-alustes käikudes elavad vähesed allesjäänud inimesed, ja seda pilvelõhkujate jäänustega varemehunnikut ümbritseb surmav piiramistsoon, mida valvab tehisintelligentsile allutatud sõjatehnika. Maailm on korralikult hekseldatud kiviklibuks ja muuks sodiks. Aga nagu ikka, allesjäänud inimesed loodavad, et äkki kuskil seal kaugel on puutumatut maailma, midagi muud kui lõpmatu häving ja tappev sõjatehnika ja jäledad mutantrotid. Pealegi on lindpriisid, kes elavad ja tegutsevad selle hävingu eikellegimaal, ning on juhtumeid, kus need lindpriid toimetavad kõva tasu eest soovijaid varemetest ära. Nii tahab ka Maria pääseda sellest hävitatud linnast, näha pea kohal taevast ja tähti, ja kogeda midagi muud kui reeglistatud punkrielu. Teda juhib läbi stalingradlike lahinguväljade lindprii Julian, kes lubab neiu viia linnast niikaugele, kuni Marial on võimalik ise edasi minna. Teekond linnast välja ja eemale on enam kui ohtlik, kõiksugu sõjatehnika peab neile jahti, kuid nad siiski jõuavad linnavälise kohtumispaigani, kus järgmine lindprii suunab Mariat edasi pommitatud tühermaale liikuma, andes kaasa kahtlase koti...

Kalmsteni loodud tulevikumaailm on vägagi lohutu hävingu tallermaa. Stalingradlikud purustused, varemete vahel patrulliv koletu lahingutehnika ning muidugi hall ja närune ilm. Nii linlased kui lindpriid loodavad, et kuskil seal, eemal, kuskil peab see segipöörtud surmaväli lõppema, ehk on seal rohkem jäänuseid tsivilisatsioonist või kasvõi natukenegi ohutum ala, viljakandvam maa. Aga kas on ja kas sinna on üldse võimalik pääseda?

Võib ehk öelda, et autori eesmärgiks on olnud kirjutada ilusat proosat, olla igati väljendusrikas ja muidugi mõjuv. Kõigele lisaks on ta valinud loo peamiseks vaatenurgaks linnast põgeneva Maria oma, kes siis avastab seda uut – hävitatud – maailma, millest seni maa all vaid erinevaid kuulujutte kuulnud. Kui adekvaatne on meesautori naistegelane, ei oska nüüd öelda. Ilusa proosa puhul on ehk pisukeseks probleemiks see, et see on vaat et tavalisim viist tavalist ilukirjandust luua, mingi kiiks – loomulikult peale siinse ulmelise settingu – võiks kirjutamislaadis esineda. Lugu, see pole ainus iva.

Kommentaare ei ole: