Triinu Meres – Oma saatuse sepp (Mullast oled sa võetud, 2013)

Meres hämmastab seekord looga, mis sobiks ehk suviseks lugemiseks mõnest naisteajakirjalisast. On suvi ja on noored inimesed, kes teevad looduskaunis kohas turismitalu hooldades vabatahtlikku tööd. Vihma ei saja, ööd on soojad ning grilliõhtud inspireerivad noormehi seiklustele. Aga neiud... neil ihud kuumavad, laisad seksimõtted loksuvad rambes kehas. Tekst jälgibki kaht liini – ühelt poolt kaks noormeest, kes lähevad vastu hommikut Matsalu kanti lällama, teiselt poolt Emilia, kes ei unista küll printsist valgel hobusel, aga siiski midagi uut ja enamat oma ettekandjaellu.

Kui noormeeste purjuspäine seiklemine kõrvale jätta, siis midagi muud otseselt loos ei toimugi. On vaid helge suvi ja toredad inimesed ja mõnus puhkus kerge füüsilise tööga. Lugu on otsekui vastukaaluks Merese süngele fantaasiale Täheajast – kui too on tinaraske, verine ja veidi deliirse õhustikuga, siis see on selline... ilus, kerge, õhuline. Ootamatu vaheldus, autor katsetab eri lugude kirjutamist.