Frederik Pohl, C.M. Kornbluth – The Space Merchants (2003)

Kerge paralleel Strugatskitega – mõlemad romaanid on kirjutatud viiekümnendatel ja kumbki käsitleb püüdlusi Veenuse rikkuste kasutamiseks. Aga sellega sarnasused lõppevad, kui Strugatskite maailmakord on lõbusalt internatsionaalne ja Veenus selline... utoopiline, siis Pohli ja Kornbluthi maailm on pigem düstoopiline tulevikuvaade (ja romaanis Veenusele ei jõutagi) – on ülivõimas eliit, kes valitseb lepingutega orjastatud töölisklassi. 22. sajandi maailma valitsevad ülifirmad (töövahendiks on reklaam kui ajupesu) ja riigid on pigem vormitäiteks, fassaadiks progressimüüdile. Kasum peab alati suurenema.

Ent pilt pole vaid mustvalge, firmadele on pinnuks silmas üks seltskond, keda nimetatakse konservatiivideks – kes siis pooldavad nö mõistlikku majandamist. Loo kontekstis võiks neid kutsuda puukallistajateks, kuigi tänapäeva mõistes on tegemist pigem nö normaalse mõtlemisega inimestega, kes ei poolda kogu Maa reostamist ja kõigi ressursside kasutamist. Kuigi jah, tegemist on pea poolterroristliku organisatsiooniga koos oma valitud kiiksudega. Ühtlasi on olemas reeglid, millega emafirmad võivad teineteist kohelda nii siidi- kui poksikinnastega (ja kui kasutada vägivalda, siis peab see olema eelnevalt kooskõlastatud). Kuid kui on üldtunnustatud reeglid, tuleb ikka leida võimalusi neist möödaminekuks.

Lugu siis selline – üks emafirma nimega Fowler Schocken Associates saab õiguse Veenuse laiaulatusliku koloniseerimise korraldamiseks. Arvatavalt äärmiselt kasulik väljakutse, kuid koos lihtlabase probleemiga: planeet on lihtsalt elamiskõlbmatu ja kolonistide massi saatmise puhul oleks tegemist põhimõtteliselt üheotsapiletiga (nö biomassi külvamine?). Ent kui õnnestuks taltsutada Veenuse kliimat ja sealseid maavarasid ekspluateerima hakata... oleks tulud astronoomilised. Sest kogu asi käiks läbi emafirma, mistõttu saaks kasutada vaid selle firmaga seotud tooteid jne (eraldi nüanss, et tooted sisaldavad sõltuvust tekitavaid aineid – et tarbijad püsiks ainult nende firma ohtrate toodete udara otsas). Ja see annaks võimaluse projekti maksumust kõrgel hoida jms.

“We want words that are about Venus, words that'll tickle people. Make them sit up. Make them muse about change, and space, and other words. Words to make them a little discontented with what they are and a little hopeful about what they might be. Words to make them feel noble about feeling the way they do and not foolish. Words that will do all these things and also make them happy about the existence of Indiastries and Starrzelius Verily and Fowler Schocken Associates. Words that will do all these things and also make them feel unhappy about the existence of Universal Products and Taunton Associates.” (lk 39)

“I was becoming the kind of consumer we used to love. Think about smoking, think about Starrs, light a Starr. Light a Starr, think about Popsie, get a squirt. Get a squirt, think about Crunchies, buy a box. Buy a box, think about smoking, light a Starr. And at every step roll out the words of praise that had been dinned into you, through your eyes and ears and pores.” (lk 85)

Loo peategelane on Mitchell, kes määratakse reklaamima Veenus ekspluateerimise projekti. Ehk siis meest tabab kiire tõus maailma vägevate hulka – kuigi sellega kaasnevad omad ohud (näiteks kõrgendatud julgeolekuohu pärast ei ole politsei sind nõus enam kaitsma). Peategelase probleemideks on see, et Mitchelli prooviabielu paistab jooksvat pöördumatult karile ning firmas endas tehakse vastutööd ta püüdlustele projekti arendada. Ning kõigele lisaks veel salapärased atentaadikatsed.

Ühe sellise mõrvakatse tagajärjel ärkab Mitch orjastatud lepingutöölisena... ning maailm, mis talle rohujuuretasandil avaneb, on hoopis midagi muud kui tema firma toodetud reklaamides. Mitch otsustab tagasi pinnale võidelda ja emafirmasse oma tööpostile jõuda, kuna tema koha Veenuse asustamise projektis sai firmasisene konkurent ning palavalt ihaldatud prooviabikaasa on end hoopiski ühe kosmosekangelase käevangu heitnud. Ja viimaks avaneb võimalus orjusest vabaneda, ent seda tänu konservatiivide salarakkude heaks töötades... Ning neil omakorda plaanid Veenuse kasutamiseks.

Kui algselt jäi tekstist mulje kui miskist retroulmepõnevikust, siis tegelikult on tekst vähe keerulisem ning lugu areneb päris mitmekesiseks. Rääkimata kõiksugu loopööretest ja petmistest, mis niiehknaa põnevust üles peksavad. Ei saa öelda, et autorite loodud maailm oleks futuristlik või maagiliselt eriline, tegelased näiteks suitsetavad vanamoodsa ohjeldamatusega siseruumides ja on muidu viiekümnendate mekiga, rääkimata tehnika vanamoodsusest. Ent see pole muidugi peamine, tegemist siiski düstoopilise krahv Monte Cristo looga.

ulmekirjanduse baas