On mõnevõrra
mõtlemapanevalt veider, et tüdruk kannab muudkui peas vaid sametist
mütsi, nii hakkavad selles räpapesas viimaks täid kasvama. Emale
paistab eelkõige muret tekitavat see, et hädine vanaema veinipudeli
kätte saaks – ärgu ainult tüdruk seda katki tehku, hoidku
pudeliga võpsikusse kukkumast jne! Edasi tekib loomulikult küsimus,
et kas peaparandust vajav vanaeit oli ärgates ikka veel nii oimetu,
et ei eristanud inimest ega hunti (või milline tegelikult võis olla
õige Punamütsikese välimus??). Aga noh, jumal hoiab joodikuid, nii
jääb ka vanaema näljase hundi maomahlades hinge – eks aitas
seegi, et ta teadis tüdruku toodavast peatsest peaparandusest. Ning
peale jahimehe kirurgilist sekkumist saidki nad kolmekesi hundi
korjuse kõrval rõõmsasti veini rüübata.
Kui miskipärast
arvasin, et originaaljuttu on selle värvimisraamatu jaoks lühendatud
või muidu kohendatud, siis tuli välja, et kõik on sõna-sõnalt
natürlich. Raamatu on illustreerinud Vaike Pääsuke, kelle nägemus
loost on väga kenasti psühhedeelne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar