Roberto Bolaño – Tšiili nokturn (2013)

Bolano tõlge jätkab seda marukirjanduslikku rida, mida niisamuti esindavad sel aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Kõiv ja Hrabal, ning miks mitte ka Breton või Celine. Ehk siis teksti sisu ei pea ilmtingimata nautima või kaasa elama, küll aga autori stiili (ja tõlkija tööd). Muidugi, kui on selliseid süvenemist eeldavaid lugemishuvisid. Siin siis tegemist surivoodil kirjanduskriitikust preestri tagasivaatega oma eluteele ja seal kohatud inimestele, ning siit kooruvad välja nii mõnedki meeldejäävad lood – kuidas maalikunstnik sõja ajal Pariisis konutas või kuidas peategelane Tšiili hunta ladvikule kommunismist salajasi loenguid pidas. Ja muidki irratsionaalselt kulgevaid lugusid. Tekst on huvitavalt loodud (kahtlemata on Bolano huvitavam lugusid tuues kui niisama “segast pekstes”), aga muidu võrdlemisi igav, endal lihtsalt pole suuremat kokkupuudet Tšiili lähimineviku või kultuuriga, et kõik need lugude salahoovad tööle rakenduks.

Mingil moel ole niisamuti tüütav lugeda kirjutamisest ja kirjandusest, sellised autorite töölauajutud ja klatšimised ole alati... vähe igavad (mida paganat peaks ütlema reklaamlause, et “niimoodi ehk loodigi Tšiilis kirjandust”?). Eks muidugi on siiski alles huvi, kuidas Bolano teine maakeelne tõlge mõjuda võiks.

“Mäletan, et ammutasin tema näo tilgatumaks, üritades saada selgust tema loomusest, temasuguse inimese hingeelust. Ja ometi on mulle ainsana mällu jäänud tema inetus. Ta oli inetu ja tal oli ääretult lühike kael. Tegelikult olid nad kõik inetud. Naised olid inetud ja nende sõnad arusaamatud. Vaikiv maamees oli inetu ja tema liikumatus arusaamatu. Eemalduvad maamehed olid inetud ja nende vonklev teekond arusaamatu. Jumal aidaku mind ja neid. Eksinud hinged kõrbes. Keerasin neile selja ja kõndisin minema.” (lk 23)

“Igasugune vestlus, igasugune kahekõne on keelatud, ütles hääl. Vahel mõistatasin, kust see hääl küll tuleb. Kas see on ingli hääl? Kas see on mu kaitseingli hääl? Kas see on deemoni hääl? Üsna varsti sain aru, et see on mu enda hääl, minu superego hääl, mis juhtis mu und otsekui raudsete närvidega piloot, see oli üli-mina, mis juhtis külmutusautot mööda leegitsevat maanteed, samal ajal kui id oigas ja latras arusaamatult, nagu räägiks mükeene keelt. Mu ego loomulikult magas. Magas ja rassis.” (lk 24)

Väike veider lõunamaine müüt Põhjalast:

“Kas teate, kust pärineb Ahiv? Pole aimugi, vastasin. Pakkuge, kust, ütles tema. Albaaniast? Külm, külm, vastas tema. Pole aimugi. Soomest, ütles tema. See on pooleldi soome, pooleldi leedu nimi. Just, just, ütles härra Mrih. Kunagi ammustel aegadel käis soomlaste ja leedukate vahel vilgas kaubavahetus, Läänemeri oli neile otsekui sild või jõgi, oja, millest läks üle lugematu arv musti sildu, püüdke seda ette kujutada. Ma kujutan, vastasin mina. Härra Ahiv naeratas. Kujutate? Jah, kujutan. Musti sildu, jajah, pomises härra Mrih mu kõrval. Ja pisikesed soomlased ja leedukad vahetpidamata edasi-tagasi saalimas, lausus härra Ahiv. Ööl kui päeval. Kuuvalgel või tõrvikute kahvatus kumas. Pilkases pimeduses, mälu järgi. Tundmata külma, mis nendel laiuskraadidel tungib üdini, tundmata mitte midagi, nad olid lihtsalt elus ja liikusid. Nad isegi mitte ei tundnud, et on elus: nad olid lihtsalt elus ja liikusid., karastunud Läänemere ületamise harjumusest üht- või teistpidi. Elu loomulik osa. Elu loomulik osa? Noogutasin jälle.” (lk 52)

loterii
tõnise lugemispäevik