Esmatutvus Scalziga
on päris huvitav ja tekitab mõtlikku huvi autori teiste teoste
vastu, kuulu järgi on peateos kohe maakeelsena ilmumas. Mõnel juhul
võiks seda raamatut nimetada metaulmeks ehk siis ulmelooks ulmeloost
(natuke samas laadis Palma teosega, aga vaid natuke). Lugu jaguneb
kolmeks osasks – algversioon lipulaevast Intrepid ja tema
kangelaslikust meeskonnast, seejärel tegelaste versioon lipulaeval
toimuvast ning siis tegelaste nö taustalugu. Kahjuks ei saa suuremat
osa raamatust ümber jutustada, sest see paljastaks võimalikule
lugejale liialt palju. Ent loo esimene osa ehk algversioon on
selline...
On 25. sajandi
keskpaik ja andekas noor ksenobioloog Andrew Dahl saab võimaluse
liituda kosmoselaevastiku kuulsusrikka lipulaeva Intrepid
meeskonnaga, kes toimetavad töö käigus kosmose eri otstes, täites
kõiksugu ohtlikke uurimisülesandeid või ka diplomaatilisi
missioone. Dahli eesmärk on eelkõige teadust teha nö kuumal
esiliinil, sest Intrepedi teadlastelt saadud andmed jms on
ksenobioloogias vägagi cutting edge, või senini teadusele
seletamatu. Enne laevale jõudmist kohtub Dahl nelja
saatusekaaslasega, kes niisamuti on suunatud sinna teenistusse. Üks
on ilus ja vaimukas naine, teised on niisamuti erineva taustaga
vahvad sellid, kõik kuidagi täiendavad teineteist ja veel see tore
huumorimeel, mis nad lugejaile nii armsaks teevad. Ühesõnaga, igati
kena võimalike kangelaste viisik. Jõutakse laevale ja Dahl kohtub
oma kõrgeima ülemusega, kes on üpris... teatraalne tüüp, lisaks
saab ta viksilt ja viisakalt Dahlilt nõusoleku osaleda missioonidel
(kauaoodatud laboritööle lisaks tuleb nüüd omandada
võitlejaoskused). Aga kaastöölised ksenobioloogia laboris on
niisamuti kummalised käitumisega ja oi kui salalikud. Mis veel
veidram, pea kõik laeva töötajad püüavad vältida laeva
juhtivohvitsere... või kui jäävad neile vahele, püüavad esineda
kui töösseuppujad – peaasi, et võimalikult vähe tähelepanu
saada või nendega koos olla. Dahl sellist käitumist ei mõista, ta
uued sõbrad on niisamuti hämmingus.
Kuni hakkab kooruma
häiriv tähelepanek, et lipulaeva tähtsaimad ohvitserid käivad
tihti ise uurimismissioonidel ja seal juhtub alati midagi väga
dramaatilist ja letaalset – letaalselt küll neile, kes on alamad
laevategelinskid (ning keda Dahl ja sõbrad asendama tulid).
Asjaoludega rohkem kokku puutudes selgub, et eriti rängad juhtumid
tabavad navigaator Kerenskyt, kes aastas tõuseb pea mitu korda
justkui surnuist, niivõrd rängad on selle mehe üleelamised ja
katsumused missioonidel (no ta muud kaaslased kas pihustuvad
haigusepuhangus põrmuks või süüakse ära jäähaide poolt vms
äärmiselt dramaatilist ja verist; Kerensky saatjaks olemine ongi
enamvähem enesetapumissioon). Kerenskyle endalegi jääb
arusaamatuks, miks ta muudkui nii halbadesse olukordadesse satub, mis
imelik adrenaliinilaks võtab ta üle võimust missioonidel möllates.
Dahl asub sõprade abil laevas juhtuva kohta uurima, ning selgub, et
kõiksugu missioonijuhtumid on veidrad või lausa jaburad. Ning
akadeemilistes ringkondades ahhetamist põhjustanud
ksenobioloogilised avastused on... on midagi muud. Ja kooruma hakkab
midagi hoopis imelikku...
Okei, samalaadne
tekst on ka raamatu tagakaanel, aga tõepoolest, ei taha saladusi
paljastada. Lugu on naljakas ja kõiksugu ootamatute pööretega ning
nii mõnigi algne jaburus saab loo jooksul veidike teistsuguse
tausta. Klišeesid ei pöörata just pea peale, küll aga kasutab
Scalzi neid vaimukalt. Ja kolmandas osas tõestab autor, et oskab
soovi korral veelkord kirjutamist muuta.
Tekstil on ehk see
väike puudus, et see on vast nauditavam lugeda nüüd-ja-praegu,
teatud olukordade lahendused võivad aastate pärast väheke iganenud
tunduda. Seega, kiirustage, seltsimehed unetud, tegemist on ohtra ja
lõbusa kosmoseactioniga... ja mitte ainult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar