Lev Tolstoi – Kolm karu (1980)

Äärmiselt häbitu ja kahetsusväärne, et lastele serveeritakse lugu, mis on täis ilmselgeid valesid. Olgem ausad ja punktuaalsed! Karud ei ela majas, ei üksi ega ammugi perekonnana. Karud ei käi niisama metsas jalutamas, see oleks hoolsalt kogutud peki arvelt puhas energiaraisk. Karudel pole nimesid, nagu näiteks Mihhail Ivanovitš, Nastja Petrovna või siis Mišutka. Taga hullemaks, karud ei kasuta söömisel kausse ega lusikaid, nad ei istu toolidel ega maga voodites (hea küll, tsirkuses võidakse nad etenduse jaoks selliseks dresseerida, kuid natuke kahtlen, kas töövälisel ajal tsirkusekarud selliseid “mugavusi” kasutaks), niisamuti nad ei teosta majapidamistöid ega keeda putru; neil pole selliseid pöidlaid. Karud järavad lõugadega mädanenud korjuseid või siis nopivad esikäppade abil eluks vajalikke taimseid või entomoloogilisi olluseid. Ja kui majas peaksid pahameelsed karud möirgama, siis vaevalt et mõni tütarlaps saaks kõrvaltoas edasi uneleda. Oh, ja üleüldse, mis küll on selline lõpp – tüdruk ärkab, näeb raevunud karusid ja paneb putku, ning karud ei tabanud teda. Kas siis selline ongi loo finaal? Millist moraali lugeja sellest loost leiab? Ära puutu eraomandit? Varasta kui võimalik? Mida on siit loost õppida? Süüdimatute päralt on taevariik? Kas selle loo armastajatest kasvavad kommunistid?