Joe Abercrombie – Best Served Cold (2009)

Mis on elu? Üks hädaorg, milles tuleb hambad ristis võidelda mutta tampimise vastu. Ja kõik võtted on lubatud – keera ise, või muidu keeratakse sulle. Abercrombie loodud maailm pole valikutelt varjundiline ega must-valge, see on must. Sa võid küll püüelda enda parandamiseks või millegi positiivse teostamiseks, aga ei, kui kaua sa ikka ennast petad – sa kas oled üks huntidest või üks lammastest, ei mingit hea karjaku või lillelapse staatust. On ülikute võim, on kuningate võim, ja nende üle on pankade võim. Kes on omakorda pankade taga? Viimases Abercrombie tõlkes hakkas nagu selguma.

Lugu kui selline on lihtne – ühe amatsooni kättemaks oma tööandjale, võimsale Orso hertsogile, kes tappis naise armastatud venna ja püüdis tappa lasta amatsoonigi, heites teda kuristikku. Kuid naine jääb peale hullu kukkumist ellu ja sõna otseses mõttes lapitakse uuesti kokku kellegi salapärase tegelase poolt. Monza, kes on kuulsa palgasõdurite armee liider, tõotab tappa nii Orso hertsogi kui mõrval osalenud 6 meest – hertsogi kaks poega, ihukaitsja, väejuhi, pankuri ja palgasõdurite uue ülema, kes siis Monza asemel juhiks sai. Naine põgeneb oma kokkulappija juurest ja asub organiseerima bandet (sest salapaigas on tal küllaldaselt kulda), kelle kaasabil vandenõulased tappa, sest ta ise on ikka veel poolvigane kuristikku kukkumise vigastustest. Kokku kogutud kamp on kirju, nurjatu ja äärmiselt tappev. Ja tegemist pole mingi ühtse sõpruskonnaga, võimalusel näriks nad teineteisel niisamuti kõri läbi.

“'You are a gentleman, sir,' muttered Cosca.
'I am a murderer.'
'I see no reason why a man cannot be both...' Cosca strained to focus on Vitari, loping along up ahead, then at the side of Friendly's heavy face. Strange companions. Outsiders. Those no one else would find a use for. He watched Monza walking, the purposeful stride he remembered from long ago turned slightly crooked. Those who were willing to cross Grand Duke Orso. And that meant madmen, or those with no choices. Which was he?
The answer was in easy reach. There was no reason a man could not be both.” (lk 133)

Kättemaks läheb käima ja ükshaaval hakkavad vandenõulased koledaid lõppe kogema. Probleemiks on see, et... iga tapmine läheb üle üleüldiseks verepulmaks (sest plaanid ei lähe kunagi nii, nagu plaanitud) ja see tapaorgia oma tagajärgedega lükkab käima sündmuste ahela, mis hakkab vägagi mõjutama aastakümneid vallanud kodusõda Styrias – kus Monza oli varem parim ja veriseim väejuht, kelle juhtimisel oli Orso hertsog kogu Styriat endale allutamas (probleemiks seegi, et Monza põhjustas nii mõnegi õudustäratava tapatalgu Styriat linnades, mistõttu ta imago vägagi must). Ning ajapikku hakkab selguma, mida värki Monza selja taga ta vend teostas...

Ühesõnaga, tegemist on võimsa kättemaksuoopusega. Sellise raamatuga tekib vast küllastus vägivallast lugemisest – lahingud või võitlused on niivõrd detailiküllased, et võtavad hingamisruumi ära. Kui üldiselt peetakse Martini “Jää ja tule laulu” jõhkraks, siis Martinil on vägivald üldiselt järel- või kõrvaltvaates; ent Abercrombiel purskub see otse ja live's tegelastelt endilt. Siin pole tegemist disainivägivallaga a la võitluskunstide filmides (või noh, selle raamatu puhul tuuakse sageli näiteks “Kill Bill'i” filme), tegemist on lihtsalt üdini võika mölluga. Aga mitte ainult – võitluste vaheaegadel viskavad tegelased päris head kildu ja on muidu võrratult nurjatud (kas head kirjandust on võimalik huumorita luua?). Ja petturlikud. Sest petta neile meeldib, kuidagi tuleb raha ja kurikuulsust teenida, kasvõi siis kaaslaste arvelt.

Ahjaa, tegemist on raamatuga, mis toimub pärast “Esimese seaduse” triloogia sündmustikku. Kuna ma pole triloogia viimast tõlget lugenud (kuna see pole ilmunud, eksole), siis saab natuke aimu, mis seal toimuma peaks, ja paar tegelast on tuttavad äsjailmunud triloogia teisest raamatust (eelkõige siis Dagoska piiramisest). Kuid tegemist on ikkagi eraldiseisva romaaniga, mida saaks vabalt lugeda triloogiat tundmata (vihjeks seegi, et siin on detailsemaid seksikirjeldusi). Ei hakanud siin üleüldse tegelasi tutvustama, kes on kõik omal kombel vahvad antikangelased (Cosca!). Rääkimata sellest, milliseid käänakuid lugu tegelastega teeb. Igal juhul, heas mõttes hull raamat, jõhker adrenaliinilaks. Ja muidu humoorikas. Ja kas siis seda Monza kättemaksu oli tõepoolest vaja.

ulmekirjanduse baas

tor