29 detsember, 2013
Robert Irwin "The Arabian Nightmare" (1998)
“One day he became conscious that something was following him, a lazy white dog, a bitch with heavy dugs, padded behind him, whining continuously. When Balian sat collapsed in the shadows of the houses, the dog would circle him, breathing heavily and whining, her lips hanging loose in a sly sort of grin. In streets, in deserted ruins and in crowded market places Balian was aware that a flabby white shadow trailed behind him, and at nights, when Balian slept in the open, the dog would lie down too at a distance, panting in the hot night air.”
Kohe lust lugeda teistmoodi raamatut, head raamatut. Alati on sellistega probleem, et millest siis alustada? Ebameeldivast või külmaks jätvast raamatust on kerge kinni hakata. Kui on haarav raamat, siis on mõnevõrra raskem. Eks teeb seda raskemaks siinkohal ka teose idamaine kulgemine, struktuur. Kuskohas läänelik jutuvestmisoskus lendab noolena punktist A punkti B, liigub araabialik jutuvestmisoskus kummalise maona siia-sinna, väldib lineaarsust ja omab hägusaid piire. Üks jutt on sada juttu ning seal poel tihti läänelikku nurgelist ratsionaalsust. Kas sa oled magav munk, kes näeb unes et ta on liblikas või oled sa liblikas, kes arvab et ta on magav munk? Igatahes on värskendav sedalaadi teost lugeda.
Esmalt haaras mind koheselt terve uneteema. Uni kui müstiline element, uni kui mitmetähenduslik metafoor ja samas füüsiline seisund. Meenuvad head, koshmaarsed unenäolised teosed nagu Bolano "Monsieur Pain" ja teatud osad "Meistrist ja Margaritast".
1486. aastal satub punt palveränduriteks maskeerunud eurooplasi Kairosse, salapärasesse araabiamaade linna. Meile jutustatakse lugu peategelasest ning hiljem ilmub loovestja ise füüsiliselt tegelase juurde. Raamat kätkeb endas "Tuhande ja ühe öö" narratiivi, kus kõik lood on omavahel kuidagi seotud ja samas on seos põhjuse ja tagajärje vahel selgusetu. Kas miski on omavahel üldse seotud, või määrab maailmaasjade kulgu saatus või ettemääratus? Noormees satub kohe Kairos unenäolise maailma kütkesse, ärgates suutäie enda verega.Teda hakkavad painama unehäired ja üsna pea kaob ta linna, mis on nii erinev läänelikust arusaamast. Salapära, maagia, pettused ja...
Loen ja vaatan, kuidas lugu mu ees end lahti voldib. Aga selle sees on uus lugu, milles uus. Läänelikus jutus on lool alati mingi lõpplahendus. Seega on läänelikud jutud vaesemad, mehhanistlikud. Siin teoses on jutt ja unenägu igikestev, kui painaja. Ja mis see "araabia painaja" siis on? Metafoor või reaalne unehäire? Räägitakse, et see kes selle all kannatab, ei mäleta ärgates midagi. See on ilma eesmärgita kannatamine, õuduste uuesti ja uuesti läbielamine ilma mingi iva või lunastuseta.
Loos endas on palju tegelasi, igaühel sada lugu ja selle kõige taustal iidne Kairo, kus kristlasi vaevu kannatatakse ning mille ajalugu on ajatu. Lõpuks on lugu struktuurilt muinasjutuvestja märg unenägu, mis toitub unenägudest, mis toitub omakorda reaalsusest. Kogu raamatu unenäoline otsing ja seal toimuv ebamäärasus on mingis mõttes kõrgem realism, sest isegi praegu oleme suures plaanis magamas. "Kui sa seda loed, siis sa juba magad."
Idamaine ja läänelik müstika kohtuvad ja selles kulgev maagiline realism on uinutav ja hüpnotiseeriv. Autor ise jutustab, kuidas talle meeldib öösiti voodis istukil raamatuid lugeda ja siis vaevumärgatavalt uinuda, nähes poolund. Unenägemine on ikka suur kunst. Enamus planeedi elanikke on kari idioote, kes ootavad ja eeldavad enda lõbustamist ja istuvad nürimeelselt ja tuimalt ringi, kuni surevad. Siinkohal ramatus pole tegemist vaid fiktiivse eneselõbustamise/ajaviitmise/pihkulöömisega, vaid vana jutuvestmisoskuse elustamisega läbi idamaiste motiivide. Otsin ta raamatuid hea meelega juurde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar