On 22. sajandi
algus ja võidutseb totaalne kontrolliühiskond. Üheks normiks on
see, et sa ei tohi omaette hoida, sa pead suhtlema teiste inimestega.
Kui piisavalt ei suhtle, siis sind hoiatatakse. Neljanda hoiatuse
tagajärjeks on karistus, kus su laubale kinnitatakse nö nähtamatuse
märk ja sa pead aasta aega elama nii, et keegi ei suhtle sinuga,
keegi ei reageeri su olemasolule. Selle toimimist kontrollivad
julgeolekurobotid.
Ning tõepoolest, nagu jutustaja avastab, oledki
ühiskonnale nähtamatu. Võid teha pea kõike, varastada või minna
kasvõi naistesauna, ei midagi, inimesed väldivad sind, sa oled
tõesti tühi koht. Ja see tunne muutub väga kiiresti enam kui
ebamugavaks (kui sinuga suhelda, saad omakorda karistada – pead
olema sõltuvalt teo raskusest teatud aja nähtamatuks tembeldatud).
Ükskõik, mida teed, sellel pole vastukaja. Või veel hullem, võid
saada surmagi, sest kellelgi pole keelatud sulle otsa sõitmast –
sind ei ole olemas. Hippokratese vanne, see ei laiene niisamuti
nähtamatule, sure kasvõi pimesoole lõhkemisse. Karistuse toimimist
kontrollivad julgeolekurobotid.
Ent viimaks lõpeb karistusaasta ja
algab rehabilitatsioon... mille käigus tuleb silmad kõrvale pöörata
teiste nähtamatute eest (kes ei tohi karistuse kartuses niisamuti
omavahel suhelda). I know your pain, brother... ja jutustaja teeb
midagi ootamatut.
„Pole võimalik välja mõelda õelamat karistust — kui selline asi oleks füüsiliselt võimalik — kui lasta keegi ühiskonda nii, et ta jääb kõigi selle liikmete poolt absoluutselt tähelepanuta. Kui keegi ei pöörduks, kui me sisse astume, ei vastaks, kui me neid kõnetame, ega tunneks huvi selle vastu, mida me teeme, vaid kõik inimesed, keda me kohtame, teeksid nii, nagu ei märkakski meid, ja käituksid, nagu poleks meid olemas, hakkaks peagi meie sees pulbitsema omamoodi raev ja võimetu meeleheide, millega võrreldes ka kõige julmem kehaline piin oleks kergenduseks“
VastaKustutaWilliam James "Psühholoogia printsiibid"
word.
VastaKustutaBallid
Kustuta