Vello Sepp – Vigased pärlid (1994)

Autor on kokku seadnud huvitava teose tunnustamata Luuletaja võitlusest ajakirjade ja ajalehtede toimetajatega, kes keeldusid ta loomet avaldamast. Enda õiguste eest võitlemisel on minategelane valmis kasvõi prokuratuuri poole pöörduma! Aga ei, seegi ei aita. Nii on raamatu algul toodud kirjavahetus, mida Loomingu, Noorte Hääle, Vikerkaare ja Nooruse toimetajad pidasid Luuletajaga tolle oma arust õigustatud püüdele loomet trükituna näha. Vähe sellest – minategelane (kes kannab samuti nime Vello Sepp) pöördub Kirjanike Liidu esimehe ja Rahvasaadikute Nõukogu poole. Minategelase ärritust põhjustasid mitu inimest (70.-80. aastatel) – Valeeria Villandi, Linda Ruud, Teet Kallas, Vladimir Beekman, Enn Vetemaa, Paul-Eerik Rummo, Vello Kala, Joel Sang –, kes kõik püüavad minategelasele selgeks teha, et ta on grafomaan (seda küll läbi lillede) ja et peale tugeva vormi võiks loomes ka väheke... isikupära olla. Ent minategelane leiab üpriski ärritunult, et nemad ei saa tema vaimusuurusest aru, ning hoopis nemad on üpriski andetud kirjatsurad. Ja pealegi – tema avaldamise vastu on üleüldine kultuuriinimeste vandenõu. Seejärel toob autor ära minategelase loome, kõiksugu sonetid jne. Kuna autor keelab seda loomet Eesti Vabariigis avaldada, siis ei saa siin blogiski tutvustuseks luulenäiteid ära tuua.

Ja tõepoolest, autor jätkab luuletustega oma kongeniaalset joont – raamatus toodud kümneid lehekülgi minategelase luuletusi on tõepoolest, ee, grafomaanlikud. Ja mitte lõbusalt camplikud või oma halvas maitses jaburalt leidlikud, vaid sellised... nürilt grafomaanlikud, lihtsalt keele luuleks raiumine, vormiliselt on kõik ilus ja riimis, ent omapäraks on vaid lugemisnüridus. Tuleb tunnustada raamatu autorit, kes oskab minategelase loomet nii osavalt nüriduse võtmes esitada, joont lõpuni välja hoida, ei mingit salamuiet ega vimkasid lugejale. Tõepoolest, autor näitab algusest otsani, milline võib grafomaania ja selle tagakamber olla.

Või... äkki ei olegi tegu grafomaania ilmestamisega? Äkki ei saagi autorit ja võimalikku minategelast eristada? Äkki need kirjad polegi väljamõeldised või kasvõi nö pikaajalise performantsi tulemused? Või äkki Vello Sepp ongi kultuuriringkondade ohver (nagu Lydia Koidula, Arvo Pärt, Artur Alliksaar, Cyrillus Kreek ja teised hävitatud või eemale peletatud andekad inimesed; keda autor sissejuhatuses samasuguse saatuse ohvrina esile tõstab), kelle kirjatöid ei olnud 25 aasta jooksul ükski meediaväljaanne avaldanud – raamatu motokski võiks olla esikaanel kirjutatu: “Suure tüki sooja leiba / võttis minu suu eest ära Eestimaa”. Põnev, ajaliselt distantsilt jääb see lugu vähe hägusaks.