Millegipärast –
või kahjuks – on Martin “Tule ja jää” saaga puhul suurt
tähelepanu pööranud just Targaryenide tegemistele. Muidugi, kui
järele mõelda, on päris hämmastav Targaryenide dünastia
võimuloleku järjepidevus, ei tulegi ette, kas ajaloos on üks
tõeliselt mõjuvõimas suguvõsa nii kaua võimul püsinud. Vaat
siis, mida annab lohede terroriga teha.
Et saagas on peale
neljanda raamatu Aemoni (keda muuhulgas mainitakse selles jutus)
surma üks kindel Targaryen järel, see Daenerys, siis viiendas
raamatus ilmus korraga veel üks – Aegon, kes olevat Rhaegari poeg,
ja kes enne Rhaegari järglaste verepulma olevat välja vahetatud
pesunaise lapse vastu. Samas on teooriaid, et Aegon on Targaryenide
Blackfyre'i liini järeltulija; ka Varys võivat Blackfyre olla –
ja kes seepärast proovib siis viimaks Blackfyre'i vere troonile
saada. Või siis – Aegon lihtsalt petis, Varyse käpiknukk. Paljud
lugejad on samuti pannud suuri lootusi Jon Snow päritolule – kes
siis sündinuvat Rhaegar Targaryeni ja Lyanna Starki vahekorrast,
ning surivoodil Lyanna vannutas Ned Starki Joni päritolust igavesti
vaikima. Kas sellel mingi tõepõhi on, keeldub minu fantaasia
vastamast. Ühesõnaga, Martini jändamine ja nikerdamine
Targaryenide suguvõsa kallal on tööd kandnud, ning leidub
tulihingelisi fantaseerimisi (üks vandenõuteooriaid seegi, et
Tyrion võib olla Targaryenide verega. Või hoopiski Lannisteride
twincest-kaksikud!). Aga jah, ei suuda ma nii lennukalt mõelda.
Ent siis see lugu
toimub 90 aastat enne saaga toimumist ning autoril on siin võimalik
pikemalt üht sündmust lahti kirjutada – ehk kuidas hukkus üks
õiglane Targaryenide troonipärija Baelor ja seeläbi sai võimule
napakam osa Targaryenidest (nagu on see ütlus, et jumalad viskavad
Targaryenide sünni puhul kulli ja kirja – kas sünnib hea või
hull Targaryen, vahepealset varianti pole), mis siis tipnes
ülestõusuga, mille tagajärjel löödi maha nii hull Aerys kui see
hunnitu ja vaimustav Rhaegar. (Täitsa võimalik, et ajan umbluud,
isegi selle sugupuu pildiga ei saa segadust selgemaks.)
Peategelaseks on
värskelt võsarüütliks vannutatud Dunk, kes on noor ja
suurepäraste kehaliste eeldustega, ent kel puuduvad kogemused ja on
väheke kohtlane veel. Et endale nime teha, paneb ta end kirja ühele
rüütliturniirile, ent seal satub vastasseisu ühe hullu Targaryeni
printsiga. Kuid – kogemata kombel on Dunkile pakkunud end paažiks
üks noor poiss Egg, kes osutub... niisamuti Targaryenide üheks
järeltulijaks ning päästab vahelesekkumisega Dunki hukkamisest.
Õigluse nimel toimub hoopiski turniirivõitlus seitsme Targaryeni
rüütli ja seitsme Dunki rüütli vahel. Aga mis ja kes seal
täpsemalt juhtub, ei hakka paljastama, jäägu midagigi saladuseks.
“The accusers were thrown into confusion, Dunk could see. Prince Maekar spurred his mount forward. 'Brother, have you taken of your senses?' He pointed a mailed finger at Dunk. 'This man attacked my son.''This man protected the weak, as every true knight must,' replied Prince Baelor. 'Let the gods determine if he was right or wrong.' He gave a tug on his reins, turned Valarr's huge black destrier, and trotted to the south end of the field.” (lk 1116)
Ühesõnaga, siis
selline kild Westerosi lähiminevikust, mis näitab seda, milline
juhus sillutas teed Aeryse troonile saamiseks. Või et millised
komplitseeritud karakterid Targaryenide suguvõsas esinesid. Ja
milline rõõm on autoril Westerosi mineviku kallal nokitseda –
nüüdseks on kokku ilmunud 4 sellelaadset lugu, aga kokku olevat
plaanis kirjutada 10-12 teksti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar