Joe Abercrombie – The Heroes (2011)

Viiendas raamatus hakkab vaikselt selguma, et millega Esimese Seaduse triloogia lahenduse sai, ja tekitab tahtmise uuesti uurida esimest ja teist raamatut, mõistmaks paremini, kust küll pärinevad need tegelased, kes selle teose peaosades möllavad. Kuigi – siin pole otseseid peategelasi ja lugedes pani kõvasti kukalt kratsima (täid, kirbud, vitamiinipuudus, hajameelsus?), et miks on raamatu tagakaane reklaamlauses juttu kolmest mehest (noh, peale lugemist pakuks spoilerina, et... Craw, Calder ja Gorst? Nendega nii algab kui lõpeb raamat.). Üleüldse paistab, et esimese kahe raamatu lindpriide kambale sai liialt vähe tähelepanu pööratud; sealt on pärit tervelt kolm tüüpi, kes vägagi eksisteerivad käesoleva raamatu sündmuste tulipunktis.

Aga jah, selle teose tegevuse saab kokku võtta ühe lausega: toimub (järjekordne) otsustav kokkupõrge Põhja ja Uniooni armeede vahel, ja võitjaks (või õigemini mingigi kasu saajaks) osutub hoopis... keegi kolmas. Mehi langeb jubedates tapatalgutes mõlemal poolel kui loogu, tehakse vapustavaid või mõttetuid kangelastegusid, kuid peamine võitlus käib hoopis kõrgemates sfäärides ja seal ei lahene midagi. (Kui nii võtta, siis võiks Abercrombie jäädagi lõputult lüpsma seda närust maailma, miks peaks sajandite vanune ilmavägevate status quo mõne kümnendiga lahenduse leidma? Või kas üldse ongi olemas tolkienlikku lahendust?) Et siis pea 500 lehekülge ongi sellest, kuidas armeed kogunevad lahingutandrile ja siis sellele järgnevad paar päeva verdtarretavaid mikro- ja makrovaadetes lahinguid, ning seejärel intriigitsemine laibaväljal.

“Tunny rubbed at his tired eyes with finger and thumb. How often had he had to explain this to a set of recruits? 'Look. You think how stupid people are most of the time. Old men drunk. Women at a village fair. Boys throwing stones at birds. Life. The foolishness and the vanity, the selfishness and the waste. The pettiness, the silliness. You think in a war it must be different. Must be better. With death around the corner, men united against hardship, the cunning of the enemy, people must think harder, faster, be... better. Be heroic.'

He started to heave his packages down from his horse's saddle.'Only it's just the same. In fact, do you know, because of all that pressure, and worry, and fear, it's worse. There aren't many men who think clearest when the stakes are highest. So people are even stupider in a war than the rest of the time. Thinking about how they'll dodge the blame, or grab the glory, or save their skins, rather than about what will actually work. There's no job that forgives stupidity more than soldiering. No job that encourages it more.'” (lk 130-131)

Tegelasi on siin raamatus palju ja õnneks on avalehtedel toodud välja tegelaste nimestik, tõsi küll, nii mõnigi nimekirjaline on tekstis vaid illustreerimaks seda, milline mõttetu või juhuslik surm võib inimesi sõjategevuses tabada (eks lugejat hoiatav see ole, kui peatükis ilmuvad hoopis uued jutustajad – eks see kindel märk ole, et peagi ootab teda õnnetu lõpp; lahingustseenides läheb see omamoodi telefonimänguks, kus jutustaja tapja saab oma “15 sekundit jutustamiskuulsust”, et omakorda langeda jne jne).

Vaatenurki on reameestest juhtideni, vast sümpaatsemad on põhjalaste sõjavana Craw ja Uniooni sõjavana Tunny, üks kui vanakooli sõnapidajast sõjamees ning teine teeneline nahahoidja ja sahkerdaja. Autor pole vast suuremat vaeva näinud sellega, et kadunud Bethodi nooremat poega Calderit sellise... võrdlemisi ebasümpaatse intrigeerijana kujutada, tüüp ongi enamvähem sitapea (aga samas, finaalis on ta osaline nii mõneski üllatuses). Eelmise raamatu Sipani lõbumaja häbiväärses episoodis vastu pead saanud Gorst on nüüd pooleldi maniakaalne sõjamasin, kes tahab kuninga juurest Põhja kampaania juurde pagendatuna häbi maha pesta, ja see paiskab teda meeletutele vägitegudele, olles sellega “süüdlaseks” nii mõnegi sümpaatsema põhjalase langemises (kuigi ta on määratud vaatlejaks ega tohiks otseses sõjategevuses osaleda; nii ta kirjutab iga päev majesteedile ülevaateid olukorrast rindel – need kirjad ilustavad reaalsust üpris... tugevasti). (Omaette teemaks on, et kuidas ja kes ajalugu kirjutavad.) Nojah, Gorstita oleks Uniooni väed pisut hädas.

Üks võimsamaid (enda arvates) intrigeerijaid on Uniooni armeede juhataja admiral Kroy värskelt abiellunud tütar Finree (kellesse on lootusetult armunud neiuhäälne Gorst, eks osaliselt armuvalu põhjustagi mehe sõgedust lahinguväljal), kes oma tegemistega tahtlikult ja tahtmatult muudab sõjategevuse käiku ja Uniooni võimusuhteid. Eelmise raamatu üks peategelasi Caul Shivers on siin kõrvaltegelasena vägagi nähtaval kohal, omamoodi kui surmaingel, maapealne the Great Leveller (miks eestikeelses tõlkes on ta nimi vaid “Judin”? Et “Caul Judin” oleks liialt poeesiavaba? Näis, mis selgub Judin-Shiversiga kolmandas raamatus).

Ja veel ja veel nii mõndagi, paistab, et üks hetk võiks käes hoida kõiki neid kuut raamatut, et toimuvast ja tagapõhjast paremini aru saada – ka siin raamatus tegutseb taustal Gurkha tegelinskid, kuid samas pole lausetki sellest neetud pangast (mis on ehk Bayazi üks käepikendus?). (Ja mida küll tegi Ishri Osrungiga?) (Paar korda leiavad mainimist ka Murcatto tegemised Styrias, on võimalik, et tulevikus läheb Unioonil temaga madistamiseks – neljandas raamatus oli juttu, et Unioon ei saa jõuga Styria asjadesse sekkuda, kuna käed on mujal seotud; noh, nüüd sai Uniooni relvajõud vabamaks ja Tunny oma uute kamraadidega alustab retke Westporti.)

“'Where's Whirrun?'

'Never fear!' And he came shouldering through the wet and unhappy throng. 'Whirrun of Bligh stands among you!'

For reasons known only to himself he'd taken his shirt off and was standing stripped to his waist, Father of Swords over one shoulder. 'By the dead,' muttered Craw. 'Every time we fight you're bloody wearing less.'

Whirrun tipped his head back and blinked into the rain. 'I'm not wearing a shirt in this. A wet shirt only chafes my nipples.'

Wonderful shook her head. 'All part of the hero's mystery.'” (lk 379)

Abercrombiele omaselt on lugu üleujutatud kõiksugu tegelaste isiklikest vastuoludest, mis on neile vaat et tähtsamgi kui unionistidest või põhjalastest vaenlaste hävitamine – ambitsioonid, edevus, inimlik rumalus või lihtsalt ärategemine, kõik need on olulisemad kui nö suure ülesande täitmine. Kuigi jah, aegajalt segab sellesse vaenusegadusse lahingutegevus... mis omakorda võib isiklike vaenlaste (või ka liitlaste) hulka natuke vähendada. Et põhjalased on nö eksootilisemad ja muidu kurjade mordadega, siis seal leidub ka värvikamaid tegelasi, nagu näiteks legendaarne Whirrun või siis metslaste hiiglaslik kuningas (mis küll sai Aliz'st?); unionistidest tegelaste kanda jääb rohkem selline küüniline või must huumor inimliku rumaluse teemadel. Paratamatult ei sobi see raamat positiivsete kangelaste kummardajatele – siin pole kedagi, keda imetleda. Igal juhul, lugedes igavus ei kummita.

“'What kind of a fucking wizard are you?'

'The kind you obey.'” (lk 484)

ulmekirjanduse baas