Indrek Hargla – Suvitusromaan (Looming 11/2013)

Mis on suvi? Üks tore aeg. Mis on suvel väljaspool linna mõningaseks puuduseks? Erinevate putukate rohkus, kes tahavad su keha tarbida. Kärbsed, sääsed, parmud ja kes kõik veel. Võrdlemisi tüütud ja rohkearvulised olendid, kas pole? Kes sind kõikjalt leiavad? Kus toimub Hargla teksti tegevus? Kuskil kolkas ühes värskes turismitalus maalilise metsajärve ääres. Mida peategelane kirjanik Ervin teeb? Jalutab ringi, istub õhtuti järvekaldal, kirjutab romaani värskes õhus. On soe, on mõnus... ja ei ühtki kiuslikku putukat pinisemas ega surkimas. Alles mõnede päevade möödudes mainib autor möödaminnes, et parmud kiusavad hobust (lk 1472). Aga Ervin, teda ei häiri kesksuviselt kaunis looduses miski...

“Ervin oli hea ujuja, talle meeldis ujuda, ehkki ta teadis väga hästi, et kõigist oskustest, mis on inimesele antud, on ujumisvõime kõige mõttetum. Inimene on loodud kõndima, mitte lendama ega ujuma, aga ometi Ervin ujus. Enamik inimesi teeb pidevalt seda, milleks nad loodud ei ole, ja mõned suudavad seda isegi nautida.” (lk 1466)

Idüllilisest suvitusromantikast on Hargla jutt siiski kaugel, lugu areneb üsna karmiks ja finaal on täiesti bloody sadistlik. Nimelt on jutu algul nooremapoolne menuautor Ervin saadetud metsavaikusesse kirjutama rüütliromaani armastusest. Kirjutamine eriti ei edene, sest pole seda õiget ideed, mille ümber rüütliromaani keerutada (teema on Ervinile iseenesest selge, ta varemgi keskaegseid olusid menukalt käsitlenud); ja eks ole muidki segavaid asjaolusid loomeprobleemide püsimiseks (kuid sutsavaid putukaid pole!). Taga hullemaks, turismitalus lähevad päevad peagi Ervinist paar aastakümmet vanema perenaise imetlemisega pigem nahka... ja ühtäkki on kirglik mees segatud kahe suguvõsa verisesse arveteklaarimisse, mis vahelduva eduga on dekaade pulbitsenud.

“Kuuekümnendad olid möödunud nii, et jaanitulele tuldi ikka, väntvõll hõlma all, ning aasa peal peeti maha kõvad taplused, nugade ja kaigastega. Räägitakse ühest traktorilahingust, kui 1965. aasta septembris olid põllu peal traktorid üles rivistatud nagu tankid, traktorid kihutasid teineteisele otsa ja järgnes rusikavõitlus. Pool kolhoosi masinaparki sõideti sodiks.” (lk 1485)

Ja Ervin püüab seda taaseskaleeruvat konflikti lahendada rohkem või vähem tsiviliseritud moel (toimumisajaks on ikkagi 2013!), kuid asi läheb vähe väga nihu. Tekst on siis etnoõuduse vaimus lugu, neid on Hargla varemgi mõnuga kirjutanud, või noh, raha teeninud. Huvitav (kui mu mälu ei peta), siis Hargla külajutud toimuvad alati suvistes tingimustes, ikka heinamaad ja küünid ja veekogu ja naised, kes on kõike muud kui tavalised naised (nojah, peategelasel on üldiselt endal selline tavapärane naisuke või sõbranna). Eestimaa, see võib olla üks kole paik, täis tumedaid kirgi ja mustikaid...

Lisandus:
loterii fb lehel sooviti, et annaksin tekstile hinnangu:
Loterii a) mulle üldse ei meeldi, kui peategelaseks on loomevaevustega autor (või üleüldse kirjanik); b) samas läks tekst ootamatult splätteriks; c) huvitav, kuidas Hargla segas rüütliromaani tänapäevaste oludega; d) tõepoolest, kuidas saab eesti suvest kirjutada putukateta?; e) Harglal on paremaid tekste tänapäeva ainetel ("Minu päevad Liinaga")