Elu on mujal.
Eskapism on mõnu. Egoism on vabadus. Heinsaar lõhub tänapäeva ja
lõhub juttu. Näitamaks, et metsa see edukus ja perekond, parem
vagabundina kulgeda kui väikekodanlasena peremõnudes peesitada. Nii
kistake edukas maastikumaalija Tiitus välja oma harjumuspärasest ja
toredast elukeskkonnast (idülliline pühapäevahommik maamajas naise
ja tütardega), sest eiteakust autoga õuele sõitnud pudeliga džinn
teatab Tiitusele, et see, mis mees teeb, on võlts. Või õigemini
see kõik, mis neid ümbritseb, on võlts. Tiitus kehitab õlgu ja
arvab, et ootamatu külaline on napakas, ning saadab naise lastega
naabrite juurde abi järele. Kuid džinn avab pudeli ja Tiitust
ümbritsev keskkond hakkab uttu mähkuma, end kokku voltima. Ja peagi
vupsatab esile uus maailm, täis loodust, linnulaulu, tervendavat
õhku. Tiitus avastab, et ta riided on miskid kaltsud ja üleüldse
on ta räpane. Ja... ununevad küsimused, mida ta tahtis ilmtingimata
peale sellist olekumuutust võõralt mehelt küsida. Või üleüldse,
mis küsimused, ja milleks? Tiitus asub hoopis teele. Ta on nüüd
õnnelik ja toimiv inimmasin. Niipalju siis puändist. Elu on mujal.
Eskapism on mõnu. Egoism on vabadus. Traditsioonilised väärtused
ei ole Heinsaar.
Või on tegemist dimensioonide vahelise rännuga?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar