07 jaanuar, 2014

Mehis Heinsaar – Mis möödas, see on läinud, mis tuleb, alles ees (Vikerkaar 12/2013)

Elu on mujal. Eskapism on mõnu. Egoism on vabadus. Heinsaar lõhub tänapäeva ja lõhub juttu. Näitamaks, et metsa see edukus ja perekond, parem vagabundina kulgeda kui väikekodanlasena peremõnudes peesitada. Nii kistake edukas maastikumaalija Tiitus välja oma harjumuspärasest ja toredast elukeskkonnast (idülliline pühapäevahommik maamajas naise ja tütardega), sest eiteakust autoga õuele sõitnud pudeliga džinn teatab Tiitusele, et see, mis mees teeb, on võlts. Või õigemini see kõik, mis neid ümbritseb, on võlts. Tiitus kehitab õlgu ja arvab, et ootamatu külaline on napakas, ning saadab naise lastega naabrite juurde abi järele. Kuid džinn avab pudeli ja Tiitust ümbritsev keskkond hakkab uttu mähkuma, end kokku voltima. Ja peagi vupsatab esile uus maailm, täis loodust, linnulaulu, tervendavat õhku. Tiitus avastab, et ta riided on miskid kaltsud ja üleüldse on ta räpane. Ja... ununevad küsimused, mida ta tahtis ilmtingimata peale sellist olekumuutust võõralt mehelt küsida. Või üleüldse, mis küsimused, ja milleks? Tiitus asub hoopis teele. Ta on nüüd õnnelik ja toimiv inimmasin. Niipalju siis puändist. Elu on mujal. Eskapism on mõnu. Egoism on vabadus. Traditsioonilised väärtused ei ole Heinsaar.

Või on tegemist dimensioonide vahelise rännuga?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar