Pierre Bourdieu – Televisioonist (1999)

Enne intenetti oli teatavasti televisioon.

“Lühiuudis on otsekui elementaarne toiduaine, algeline informatsioon, mis on väga tähtis sellepärast, et ta huvitab kõiki ilma mingite tagajärgedeta ja et ta kulutab aega, mida muidu võidaks tarvitada millegi muu ütlemiseks. Aeg aga on televisioonis väga kallis aine. Ja kui nüüd nii kalleid minuteid kasutatakse nii tühiste asjade ütlemiseks, siis on need tühised asjad tegelikult väga tähtsad, kuivõrd nad varjavad väärtuslikke asju. Rõhutan seda sellepärast, et teatavasti ei loe väga oluline osa rahvast ühtegi ajalehte; nad on ihu ja hingega pühendunud televisioonile kui ainsale infoallikale. Televisioonil on seega omamoodi monopol rahvastiku olulise osa ajude vormimisel. Ja kui rõhk pannakse lühiuudistele, täites selle kalli aja tühjusega, eimiskiga või peaaegu eimiskiga, lükatakse kõrvale oluline informatsioon, mida kodanik peaks valdama oma demokraatlike õiguste teostamiseks.” (lk 14) 

“Paradoksaalsel kombel valitsevad pildimaailma tegelikult sõnad. Foto ei maksa midagi ilma legendita, mis ütleb, mida sellest peab välja lugema – legendum –, ja tihti panevad need legendid inimese nägema ükskõik mida. Nimetamine tähendab teatavasti nähtavaks tegemist, loomist, eksisteerivaks muutmist. Ja sõnad võivad teha laastamistööd: islam, islamlik, islamistlik – kas pealinik on islamlik või islamistlik? Mis siis, kui see on ainult rätik, ja ei midagi rohkemat?” (lk 15) 

“See on üks põhjusi, miks ajakirjanikud on mõnikord ohtlikud: kuna nad pole alati väga haritud, üllatuvad nad asjade puhul, mis pole eriti üllatavad, ega üllatu hämmastavate ilmingute puhul...” (lk 38) 

“Arvan niisiis, et tänapäeval on kõik kultuuritootmisväljad allutatud ajakirjandusvälja struktuursele sundusele, mitte aga ühe või teise peatoimetaja, ühe või teise kanali direktori omale, kellest välja jõud tugevasti üle käib. Ja see sundus avaldab väga sarnast süsteemset mõju kõikidel väljadel. Ajakirjandusväli toimib väljana teistel väljadel. Teisisõnu, väli, mida järjest rohkem valitseb kaubanduslik loogika, paneb oma sundusi järjest rohkem maksma teistes valdkondades. Vaatajaskonna surve kaudu mõjub majandus televisioonile ning televisiooni mõju kaudu ajakirjandusele mõjutab ta erinevaid ajalehti, isegi kõige “puhtamaid”, ja erinevaid ajakirjanikke, kes lasevad endale vähehaaval peale sundida televisiooni probleemid. Ja just niisamuti mõjutab majandus ajakirjandusvälja terviku kaudu kõiki kultuuritootmise välju.” (lk 49)

Üks viis progressiivsete ja tagurlike autorite määratlemiseks:

“Nii näeme okupatsiooniaegsete prantsuse kirjanike puhul toimivat seda, mida ma nimetan Ždanovi seaduseks: mida autonoomsem on kultuuritootja, mida rikkam ta on spetsiifilise kapitali poolest ja mida eksklusiivsemalt ta orienteerub sellele piiratud turule, kus tema klientideks on tema enese võistlejad, seda enam kaldub ta vastupanu poole. Ja vastupidi, mida enam ta määrab oma tooted suurtootmise turule (nagu esseistid, ajakirjanikest kirjanikud ja konformsed romaanikirjanikud), seda enam ta kaldub kollaboreerima väliste võimudega, nagu Riik, Kirik, Partei, või tänapäeval ajakirjandus ja televisioon, allutades end nende nõuetele või käskudele.” (lk 54)

sirp