Vello Lattik – Lend Kanaari saartele (1990)

See on küll üks tüütu romaan, hambad ristis sai viimaks läbi loetud, et näha, mida autor ennustas tollase lähituleviku kohta. Omal ajal (raamat ilmus 1990) võis Lattiku visioon lähiajast (ehk aastast 1992) üsna hirmutav olla – majandusraskused peale Nõukogude Liidust lahkumist (ei saa enam tehnikale varuosi!), kõik see enesemüümine dollarite eest, oodatud vabaduse asemel müüakse naised litsideks ja orjatakse turiste, kes võivad endale kõike lubada. Autori ülemeelikus visioonis on Eestist lahkunud suurem osa muulastest, aga tühja kohta tõttavad kohe täitma tuhanded türklased. Ja üleüldse, arusaamatuks jäi, miks pidanuks siin olema ÜRO (ameeriklastest) rahuvalvajad?

“Raadio kuulutab päevast päeva, et ÜRO vägedel, sinistel barettidel, ei ole õigust vange võtta: kõik metsades tabatud relvakandjad on bandiidid ja lastakse kohapeal maha. Ka siis, kui tabatu relva maha heidab, käed tõstab ja kõhuli viskub. Sel juhul saab ta automaadivalangu selga.” (lk 73)

Või miks kestis selline (milline küll?) vägivallatsemine, kuigi samaaegselt said turistid siin nii maal kui linnas kõiksugu rõõme kogeda. Üheks kurjajuureks on niisamuti väliseestlased, kes jooksevad Eestist kinnisvara kokku ostma (muidugi, ka võimulolijad ärastavad kuis jaksavad, nii metsi kui mõisu). Ja no muidugi ajude väljavool, mis siit kohe jalga laskma asus. Ühesõnaga, eks autor nägi ette seda kauboikapitalismi tulekut, kuigi mustemalt ja naiivsemalt ja, ee, omapärasemalt. Noh, eks see olegi see ilukirjanduses lubatud kunstiline liialdus või nii.

“Läänes on 60 protsenti tööjõust seotud teenindusega. Tulevikus ka meil. Lakei muutub malliks. Toapoiss. Teenijapiiga. Orkestrant. Taksojuht. Härrade pükste pressija. Nõudepesija. Voodi ülestegija. See on meie rahva tulevik, sest põllumajanduses töötab 5 protsenti tööjõust ja meie teadus lakkab varsti olemast. Pole enam töölist, pole põllumeest. Kõik äritsevad, kõik on kooperaatorid. Ja noore mehe eluunistuseks on saada barman'iks või šveitseriks.” (lk 49-50)

Eks tekst on oma ajastu nägu ja praeguseks üpris lootusetult iganenud. Põhimõtteliselt on romaan loetav nendele, kel helgelt meeles kaheksakümnendad ja tollal lahvatanud muutused. Kasuks ei tule seegi, et Lattik oskas kuidagi tüütavalt teksti koostada – umbes nagu kavala näoga sisutult kirjutamine. Eks leidub siin mitmeid reaalseid poliitikategelasi, kes seda Eesti elu edasi veavad – nt Marju, Jaak, Edgar.

Lugu ise on umbkaudu selline – katlakütja elab koos naisega (kes on endine kulakutütar) selle isatalus, ja naine peab vapralt talu. Mees talupidamisest suurt ei hooli, sest see näib üsna asjatu vaevana, ka puhata tuleb osata. Mõlemad on juba võrdlemisi eakad ja lapsed kodust lendu tõusnud; paaril on olnud paremaid ja halvemaid aegu, nüüd nad pigistavad teineteise puuduste ees silmi kinni. Mees on aja jooksul avastanud, et tal on mõningane ettenägemisvõime, seda siis eelkõige surmade saabumise kohta (noh, aurat pole ja lõhn on teine). Ühes unenäos näeb Theodor oma hauaplaati, kus on tema surma-aastana dateeritud 1992 ja et tegemist kangelasliku surmaga. Mees leiab, et ta eelistaks veidi kauem elada kui unenäos kuulutatud. Ta ehitab talu lähedale metsa punkri ja otsustab 1992. aasta punkris molutada, et vältida igasugu konflike, mille tulemuseks võiks olla kangelaslik surm. Nii ta siis jätabki naise üksi tallu askeldama ja ise hakkab punkris elama. Ootamatult satub talle seltsiliseks üks kohalik partorg, kel niisamuti vaja aegajalt metsas redutada (hiljem hakkab see parteitegelane vedama Lõuna-Eesti eraldumist. Kihnu juba kuulutas iseseisvuse ja Saaremaa toimis autonoomselt). Nii nad seal ja arutavad asjade üle, seltsiks Tallinna või Leningradi raadio uudised. Eluke Eestimaal veereb üha kummalisemat rada... Eks lugu leiab ka oma lahenduse, ent ei hakka paljastama, kas Theodori unenägu läks täide.

Nagu öeldud, on tegemist tüütu tekstiga. Lattik tahab rääkida köitvalt ja põnevalt ja kirjanduslikult sajast intrigeerivast teemast, ent kokku moodustub mõneti jabur kokteil (hea küll, mingil moel võib leida, et peategelane on ebatüüpiline mittekangelane, ei hooli naise heaolust ega midagi, ja seetõttu ehk... eriline). Noh, vähemalt ei saa kurta, et jutt ei jookse – jookseb küll, aga. Oleks siis kasvõi camp, aga ei, selline puine jutt.

“Ees on selline rüsin ja jalgade alla tallamine, mida pole nähtud pool sajandit. Keegi hüppab teiste õlgadele, kellegi tallatakse jalgade alla. Ja kes kuhu satub, seda ette ära arvata pole ka mingi probleem: hundid löövad läbi, ja lambad jäävad villata.” (lk 60)

“Kas mäng jääbki käima ühele kaardile – turistile? Kas tõesti pisike kohvipood kolme lauakesega ja üheksa tooliga toob rohkem sisse kui korralik talu?
Löö litsi! Viksi külalise saapaid! Tassi turistile õlut ette! Pea järvel üüripaate! Müü suveniire – metsast korjatud käbisid või oksakesi, juuri või põllulilli – aina müü! Ei saa, ei saa sedasi olla, et põllumees pole põline rikas, et terve rahvas ärikateks muutub.” (lk 85)

ulmekirjanduse baas