Raamat on teadagi
heaks õppevahendiks neile, kes sooviksid näiteks sel suvel
korraldada sõimeealistele juntsudele suvelaagrit. See pole üleüldse
keeruline ega kontimurdev väljakutse, on vaja aiaga talumaja
(soovitavalt võiks õues paikneda lahtine kaev ja kõiksugu
võsastikku), mõned tühjad kartulikotid, mida heinaga täita (mille
peal saaks siis magada), mõned kotid kuivainetega ja ehk veel
midagi, millega paariaastaseid lapsi tegevuses hoida (õlivärvid,
kõplad, savi jne jne – et lapsed päeva niisama ei raiskaks ja
vajadusel pererahvale abiks oleks). Muidugi oleks suvelaagri
komplekti samuti vaja entusiastlikke vanaprouasid, kes silmade
põledes oleks valmis lapsi kantseldama ning neile uusi elamusi
pakkuma. Lihtne ärimudel, jõukohane kõigile. Milleks lammutada
tühje kolhoosilautasid, kui seal võiks suviti kasvõi lapsi
karjatada?
Tekst ise muidugi
pole vaid sõimelaagri pidamisest. Lugu siis sellest, kuidas vanemad
saadavad suveks 13-aastased kaksikud koos koerakesega jalust ära
maa-vanaema juurde (sest vaja puhkuse ajal korterit remontida, ehk
nagu isa mornilt nendib, vaja ühendada meeldiv kasulikuga). Seal
ootavad neid kits, kass ja juurviljaaed. No ja mõne aja pärast
saabub sinna vanaema ämm (ehk vanavanaema), kes on üpris
ebakonventsionaalne 75-aastane proua; teda hüütakse Roosimemmeks.
Ja Roosimemm, tema on selline pensionil Pipi või siis muinasajast
pärit trikster – tal on vaja lakkamatult tegutseda, näiteks minia
elamist ümber teha! Või muretseda miniale kadunud poja asemele uus
mees! Tuunida majapidamist! Mullata kartulivagusid! Ja lõpuks... see
sõimerühm... Tegelaste vahel tekivad kergesti tülid ja vanaema
kodu saab päris koleda põntsu. Kuid... nalja saab, ja naer, see on
hingele kasulik!
Nojah, tegemist on
toreda lasteraamatuga, millest vist nüüdisaja lapsed suurt ei
mõista või mis paneks noored emad juukseid katkuma. Aga noh,
selline see meeltülendav anarhia on. Saab ka maiku sellest, mis oli
see, mida peeti kolhoosiks ja kuidas selle kõrval individuaalset
majapidamist peeti (ehk kergelt sellest, kuidas riigi tagant natuke
näpistada). Huvitaval kombel on autor valinud nelja peategelase
hulgast loo jutustajaks ainsa meestegelase.
“Võisime omavahel segamatult rääkida ja nii murelikult, nagu meil parajasti tuju oli. Roosimemm ei kannatanud murelikku meelt, tema nähes pidime alati rõõmsad olema. Aga praegu ei olnud Roosimemme kodus.” (lk 31)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar