Andrzej Sapkowski – Ettemääratuse mõõk (2014)

Kui esmatutvus Sapkowski loomega jättis keskpärase mulje, siis selle raamatu algus haaras päris toredalt kaasa ning see esimeste lehekülgede hoog vedas vahelduva intensiivsusega raamatu lõpuni (olgem ausad, paar lugu on sutt shoe gazing). Autori loodud maailm on üsna traditsiooniline, tolkienlikus laadis täiskasvanute muinasjutumaailm, ainult et nö 20. sajandi taagaga – kõiksugu kohustusliku fantasy tilulilu (müstilised olendid! Igatsus kuldsete aegade järele!) kõrval on tegelastel hetki, kus nad mõjuvad vägagi elusatena; kellenagi, kelle muresid võiksid mõista või kaasa tunda, üldinimlikult (või mõnel puhul üldolendlikult) mõistetavad või lähedased. Nõidur Geralt on omakorda ühenduseks Vana Maailma ja sellele laial rindel peale tungiva inimmaailma vahel, ehk siis Vana Maailm on hääbumas, selle erinevate olevuste eluruumi on hõivamas juurde vohavad ajaloota inimesed (tõsi küll, kust inimsugu algselt tuli?). Ehk siis inimeste levik tähendab liikide mitmekesisuse vähenemist, keskkonna üheülbalistumist. Ent Geralt... tema arvates ei tohiks arutult hävitada kõike elavat, mis on inimestest erinev (ja niisama mõtlemisvõimeline).

Ja ekstaole, kui raamat algab üsna lõbusa kelmilooga lohepüüdmisest, siis lugu-loolt läheb tekstide meeleolu süngemaks (lõpus on üldse juttu inimestevahelisest totaalsõjast). Avaneb pilt, kuidas hävitatakse mitteinimesi ja muid olendeid, kuna noh, inimsool pole kombeks keskkonnaga arvestada (eks saab muidugi retooriliselt küsida, et milline olend arvestab keskkonna heaolu ja säilitamisega). Sarnaselt ümbritseva keskpärastumisega viibib Geralt stabiilses südamevalus – sest noh, milline kangelane saab enne sarja lõppu õnne kogeda? Geraltil on nõiatar Yennefer, kelle olemasolu torgib mehe hinge kui nõelu küünte alla. Saatuse irooniana antakse luhtunud paarile avaloos teada, et nad on kui teineteisele loodud, aga lihtsalt... ei sobi. Tähed ei ole sellised või whatever.

Otsesed kronoloogilised seosed lugude vahel enamjaolt puuduvad, tekste ühendavad vaid mitmed tegelased, kes siin või seal jutus Geraltiga kokku puutuvad – laulik Jaskir, nõiatar Yennifer ja lapsuke Ciri; vaid korra viidatakse takkajärgi kuldlohega juhtunule (ja taaskord G & Y õnne võimatusele); ka Geralti rändamistel puudub lugeja jaoks nö selgem siht, alles Ciri ilmumisega tekib miskit mõtestatumat. Muidugi, nõidur Geralt on sedavõrd kõva tegelinski, et tegelikult on ta pea kõikjal teadatuntud. Eks vahel tekitab selline sõltumatute lugude kokkupanek igatsuse ühtsema narratiivi järele; nii tundus raamatu jooksul nagu võinuks mööduda vähemalt aastakümme, aga ei – raamatu viimases kolmandikus ilmuv Ciri on ühtviisi laps ka raamatu viimases loos. Ja noh, Yenniferi dramaatilised ilmumised Geralti eluhetkedesse võiksid kronoloogiliselt toimuda millal iganes, ikka panevad need hetked lugejal ühtviisi südame verd jooksma (pealegi kui naine muudkui kinnitab, et ta ei andesta ealeski mehele ta tegusid – mitte ei mäleta, kas avatõlkes oli sellest enam juttu?).

Autori sünnitusealised naistegelased on üldjoontes ühe kirvega tahutud – et naisel ikka on, millest ihahoos kinni haarata, sellised slaavilikud rammusad kaunitarid, kel meestegelaste meeleheaks vapustavad rinnapartiid (selles suhtes on meeldejäävaks erandiks ühe loo kangelannaks olev sireen, keda üks väikekuningas püüab naida – jällegi, milline meelemõistust raputav rinnapartii! Aga võimalik paaritumine/paljunemine ise... hoopis midagi muud... triitonlikku). Muidugi, tegemist võib olla Sapkowski irooniaga lugejate üle, kes teab. Ja miks küll puudub jutukogul sisukord, halastage mõttelaiskadele lugejatele.

Nojah, ühesõnaga, üsna huvitav viis tolkienlikus laadis fantasyt kirjutada (ee, high fantasy? Kui Martin & Abercrombie harrastavad dark fantasyt? Või kõik on high fantasy? Mitte midagi ei saa aru). Ja nüüd olevat Sapkowskil nõidurist tervelt kuus romaani tegemisel?

“Kahju, et inimestel pole selliseid lugusid. Võib-olla need tekivad kunagi? Võib-olla hakkavad inimesed oma legende looma? Aga millest võiksid inimeste legendid üldse rääkida? Kuhu ka ei vaata, vastu vahib vaid argine hallus ja ebakindlus. Isegi kui algab midagi ilusat, lõpeb see kähku igavuse ja argisusega, inimeste elu tavapärasusega, selle igatseva rutiiniga, mida eluks nimetatakse.” (“Jääkild”, lk 95)

ulmekirjanduse baas