18 märts, 2014

Charlaine Harris – Surnud, kuni jõuab öö (2010)

Üleannetuvõitu vampiirikas maailmast, kus vampiirid on nö seadustatud, ja noh, põnev värk, et kuidas siis nende inimkonnaga kooseksisteerimine võiks välja näha. Tublid jaapanlased on loonud muuhulgas võltsvere, mida siis verejanulised manustada saavad (aga jah, see puisem kui tavaline veri). Inimesed on teadagi kas põnevil või ärritunud uutest kaaskodanikest – vampiirivärk on sexy, aga samas, kas siis sellised ebasurnud on ikka looja toodang? Ja noh, sellele mitmel moel veriseks kippuvale vastuolule on siis ülesehitatud käesoleva romaani intriig. (Mitte et see nüüd tõepoolest surmtõsine küsimusetõstatus oleks.)

Raamatu kangelannaks on Louisiana väikelinnas elav ja ettekandjana töötav Sookie, kes muidu on üpris pandava välimusega noor naine, kuid kohalikud peavad teda imelikuks. Miks Sookie imelik on, seda nad kaljukindlalt ei tea, küll teab seda aga neiu ise. Ta on nimelt telepaat, kes võimeline pealt kuulma teiste inimeste mõtteid. Nojah, ega see naisesüda just eriliselt rõõmsaks tee, kes ikka tahab, et sisimas mõeldakse sinust kui lihakäntsakast vms (lapsepõlves lisaks veel ränk trauma ahistajaga). Sookie on niisiis tekitanud endale mentaalse kaitse, millega blokeerida teiste inimeste mõtete pealt kuulmist – ent selle kaitse ülalhoidmine nõuab energiat, ja sellest siis tavakäitumises mitmed veidrad hetked, mistõttu kohalikud peavad Sookiet imelikuks.

Kuni... ühel hetkel astub Sookie töökohta olend, kelle mõtteid ei saa neiu kuulda. See olend on vampiir ja Sookie on tahtnud ammu vampiiridega kohtuda. Vampiir Bill, nagu tutvumisel selgub ja kes tahab sellesse kolkasse elama asuda – sest ta on siit pärit (filosoofiliselt arutledes võiks kaalutleda, et ehk on Bill mõni Martini kihviku tegu). Billi ja Sookie vahel tekib... säde. Ent kohe algavad selles väikelinnas mitmed verdtarretavad mõrvad, mis oleks justkui vampiiri teostatud või siis... teise võimalusena Sookie venna sooritatud kiremõrvad. Veel hullem – memm, kes kasvatas orvuksjäänud õe-venna üles, lüüakse niisamuti maha.

Samal ajal areneb Sookie ja Billi suhe üha tormilisemaks ja Bill teeb Sookiega riivatuid asju (sest Sookiet vaevab teadmatus: kas vampiirid teevad “seda”). Kuid... teised vampiirid sooviks niisamuti seal kolkas lusti lüüa. Tuleb välja, et vampiiride ühiskond on niisama alatute võimusuhetega nagu meile tuttav inimühiskond. Ja maameestel läheb süda üha rohkem täis ülbete vampiiride peale, kes noolivad nende naisi. Ja kui Sookie sobib vampiirile, siis tahaksid temaga soojemaid suhteid muudki tegelinskid (sest no mis on naises erilist?).

Nojah. Draamat ja nalja siin raamatus saab, Harris on lõbuga üsna mitmeid vampiirivärke muigega lahti kirjutanud. Eriline rõõm on muidugi üsna lühikese ajalooga Bubba nimeline vampiir (keda ei tohi kutsuda endise nimega!). Eks vampiiridega armatsemine on ikka selline nagu ilukirjanduses kombeks – kui jumalik ja vägev jne. Aga noh, eks kirjandus annabki lugejatele armastusest igati seebise mulje, kui palju see ikka sarnaneb reaalses elus kogetavaga. Jajah, on ka miski teleseriaal “True Blood”, aga sellest ma ei tea midagi.

“Sügavalt Billi rinnast tõusis häöl ja ta paiskus minusse. Tõstsin pea ta kaelalt ja tumeda naudingu laine kandis mu avamerele.
See oli päris eksootiline värk ühe Põhja-Louisiana ettekandjaneiu jaoks.” (lk 247)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar