Autor on loonud
postapokalüptilise maailma, mis on üle elanud Maa jääkilpide
sulamise ja naftapõhise tehnoloogia ammendumise, niisamuti üleilmse
relvakonflikti. Tulemuseks on päikesepaistes vaevlev maailm, kus
veetarbimine on rangelt valitsuse ja sõjaväe kontrolli all.
Tarbitakse päikeseenergiat ja mingil moel destilleeritakse merevett
tarbitavaks. Lumi, see on vähestele teada irreaalne kujutelm.
Ühesõnaga, igati nõme koht elamiseks.
Et vesi on niivõrd
hinnaline, siis on ausse läinud idamaist päritolu teetseremooniad
kui ülim austusavaldus veele (üleüldse on see osa maailmast miski
hiinapärase Uus Qiani võimu all). Tseremooniaid viivad läbi
teemeistrid (kes on omal moel preestrid?), kel ajalooliselt on oma
valgustkartev saladus – nimelt nemad valvavad veeallikaid, mis pole
sõjaväe kätte langenud (tõsi küll, aja jooksul on selliseid vabu
allikaid... ja teemeistrid on siirdunud linnadesse mammona juurde,
kuid linnades muidugi allikaid pole). Aga veega sahkerdamine –
selle hinnaks on surmanuhtlus. No jah, kuid kõige kõvemad
teemeistrid on suutnud oma saladust sajandeid perekonnas hoida (sest
üldiselt on amet päritav – muidugi on ka erandeid).
Käesolev lugu
leiab aset endisel Lapimaal (või siis alal, kuhu on edasi kandunud
soomepärased nimed), mis on päris kõrbestunud tundraala, näiteks
kuivamise tagajärjel on soodest küllaga turvast saada. On
sõjaväevalitsuse all ägav küla, on hea teemeister, on salajane
allikas maitsvaima põhjaveega. Ent elukord läheb seal hapuks –
kohalikku haldusala tuleb valdama uus ambitsioonikas sõjaväeametnik,
austatud teemeister on teise ilma lahkumas ja oma ameti annab ta
edasi tütrele... mis on küllaltki ebatraditsiooniline samm
teemeistrite ajaloos. Tütar on selline uudishimulik preili ja oma
tehnikahuvilise sõbranna abil avastavad nad vanaaja prügimäelt
kummalisi infokandjaid, kus nende ülimaks üllatuseks on jutt
sellest, et lähedal asuvatel Keelatud Maadel (Rootsi, Norra?) peaks
olema vett, mis peale mitmesuguseid katastroofe peaks olema taas
joogikõlbulikuks muutunud (ja varasemate teemeistrite päevikuid
uurides selgub...). Teadagi, revolutsiooniline olukord kui see
tõeseks osutuks. Kuid sõjavägi ei maga.
Peale Bolano
biseksuaalselt küllaltki lopsakat teost on üpris harjumatu kogeda
täiesti aseksuaalset romaani. Isegi sõjaväelased ei ähvarda naisi
millegi õõvastavaga. Aga noh, küllap see veepuudus ja
päikesepõletus mõjub inimestele niimoodi pärssivalt. Teksti võiks
nimetada poeetiliseks ulmeks, umbes kui ristata McCarthy ja Järve,
tegelastel ikka ilusad mõtted ja teod ning seda ühes ütlemata
kurjas ja ebaõiglases maailmas. Noh, lugedes tuleb ikka mõned
pisarad valada. Igal juhul, huvitav valik tõlkimiseks, mingil moel
kindlasti kirjanduspilti rikastav, kindlasti loetav mitteulmelistele
lugejatelegi.
sirp
reaktor
sirp
reaktor
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar