10 märts, 2014

Egert Rohtla – Rovin Vox. Teekond läbi bluusipõrgu (2013)


Tegemist siis sissejuhatava looga ulmelisse maailma, kus on ehk taasärkamas see bluus! Kui muidugi bluus ise kõrvale jätta, siis on tegemist alternatiivmaailmaga, mil pole nö ajaloolist seost meile tuttava maailmaga (kuigi tõepoolest, sarnasusi on rohkesti) – autoril on olnud eesmärgiks luua selline fantaasiailm, kus tal oleks siis võimalik asjatada just selliste tegelaste ja olukordadega, mil muidu oleks ehk raske leida loogilist kohalolu meile tuttavas reaalsuses. Raamatu reaalsus on eriline ja dramaatiline, see on kangelastele “bluusipõrgu”, neil on raske kohaneda normaalsee ühiskonnaga; ülim kunst nõuab endale kunstniku hinge. Ohverdus esteetilise paugu nimel. Kuigi – võimalik, ehk tegemist kunsti asemel hoopiski tumedamate voogudega.

Esialgu ehk koorubki tekstist välja kolm teemat – muusika, skisofreenia ja see Viienda maailmasõja järgne maailm (see on muidugi ahistav ja kontrolliv ühiskond; mõni riik on sõja järel üldse maapinnalt pühitud). Teemad pole eraldiseisvad, nii tungib Rovini skisofreenia... mitmesse suunda, sütitab bluusiga teisi või kombib teadmatult asju, mis peaks olema mehe ajust pühitud. Ja muidugi see peategelaste päritolu salapära! Rohelised silmad ja geniaalsus! Ja tasapisi teksti imbuv Heinz Nagel, see põrgulik ingel, mis rida tema õieti ajab? Eksole.

Ühesõnaga, tegemist sissejuhatusega romaanilma, mis kardetavasti keerab igati dramaatiliseks ja traagiliseks. Eks raamat lõppebki nö cliffhangeriga – aga me teame, et Ta on tagasi, kuidas ja miks see võimalik on, selgub ehk järgnevates teostes (autor räägib sissejuhatuses, et algselt plaanis kirjutada 17 romaani, ent nüüd usub, et ehk saab vähema arvu romaane kirjutada). Vabandust, et ei hakka raamatu sisu ümber jutustama, mingil moel on sisu kokku võetud näiteks ulmebaasi kirjutuses.

Autor suhtub üsna romantiliselt ideesse, et kõige vägevam loomine eeldab mõningast enesehävitust või mõnel juhul joovastavate ainete tarbimist. Või ka seda, et kas erinevad psüühikahäired võivad anda tõukejõu maailma muutvale looja geniaalsusele. Noh, võibolla mõnel juhul on see muusikas toiminud, kirjanduse puhul... täis peaga ei kirjuta keegi midagi huvitavat. Kuigi jah, tunnustamata geeniuste kohta võib väita mida iganes, millegagi tuleb nad eriliseks luua.

Musaromaane on varemgi avaldatud, esimesena torkab häguse paralleelina pähe Hirami “Mõru maik” (kui palju seal vaimuhaigust ja ulmet oli, ei mäletagi). Võib muidugi möödaminnes küsida, et kui tublilt toimetas Rooste teksti keelelist külge. Kahjuks ei saanud ma romaani täie auruga tarbida, sest pole tuttav autori esitatud playlistiga, millega ta romaani sissejuhatuses iseloomustas teksti ja peamisi tegelasi.

Kokkuvõtteks ehk ei oskagi suurt midagi selle romaani kohta öelda (eks käesolev postituski on va segane häma). Ulmebluus või õigemini bluusiulme, näis kuhu see draama suundub.


“Rovin oli elu jooksul omajagu andekaid muusikuid kohanud, aga alles nüüd hakkas ta selle üle rohkem juurdlema, mida väljend muusikaline geenius tähendada võis. Rath ei liialdanud, kui oli tookord Rovinile öelnud, et on lood selgeks õppinud. Pärast esimest päeva Vixxeni prooviruumis oli Rovin jõudnud järeldusele, et bluusi voolas Rathi soontes rohkem kui verd või heroiini.” (lk 192)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar