Guy Sajer – Unustatud sõdur 2 (2013)

Raamat jätkub 1943. aasta lõpust ning Saksa väed saavad idarindel pidevalt tappa – sest vaid kangelaslikkusest ja distsipliinist ei piisa nõukogudelaste hiiglaslike ressursside vastu. Tekst on täis meeleheitlikke tõkkelahinguid ning piiramiskottide tapatalguid ja põgenemisi (kuigi vahel siiski puhati või oldi ümberõppel), selle kõrval näib imena, et Sajeri kõrval jääb sõja lõpuni ellu üks sõber, kellega koos ta sõjateed alustas – seda siis erinevalt kõigi nende kamraadide ja nimetute kaaslaste massis, kes ühel või teisel viisil langesid või kadunuks jäid.

Omaette teema on, kuivõrd võiks käesolevat mälestusteost nimetada natsisõbralikuks. Nagu juba esimese osa puhul mainitud, oli Sajeril nö identiteediprobleem ehk kas ta on sakslastega võrdväärne inimene (muidugi, ta oli sel ajal 16-17 aastane). Nii on talle vapustuseks, kui peale pikka koossõdimist üks purjus kamraad kukub prantslasi sarjama; see oli Sajerile ikka ränk hoop. Või kui sõja lõpupäevadel satub ta läänerindele ja seal on muuhulgas tegutsemas Prantsuse väed; Sajer ootas, et need oleksid võidelnud hoopis natsidega üheskoos idarindel – prantslaste selline valik näis Sajerile reeturlikkusena (tjah, eks tekib küsimus, kui palju oli autor tollal teadlik läänerindel toimuvast, tekstis polnud sellest vähimatki juttu enne kui Sajeri kamp peale Poolast põgenema saamist Taani kaudu tagasi Saksamaale jõudis).

Samas leiab mitmel puhul rõhutamist, et ei võidelda Hitleri ja natsiideaalide eest, vaid lihtsalt ellujäämise nimel ning niisamuti kamraadide pärast. Ka Sajeri kaaslased pole ise mingid veendunud natsid – muidugi, iseasi, millest sai peale kaotatud sõda avaldamise nimel kirjutada, kui palju võis enesetsensuurist läbi minna. Sama asi käib sõjavangide, partisanide või elanikkonna hukkamiste kohta (juudipuhastused olid tolleks ajaks enamvähem läbi viidud nendes piirkondades, kus Sajer lahingutes osales), vahel mainitakse midagi, kuid hukkamisi sooritavad ikkagi teised. Ja noh, alati leidub haigeid inimesi, kes neid sooritavad.

Aga jah, päris uskumatuid vangerdusi ja pääsemisi elas Sajer üksi või koos kaaslastega läbi (Memel!). Ja see nõukogude alade meeletu avarus, mis lääneeurooplastele ikka väga uskumatuna tundus. Rääkimata talvekannatustest. Inimene lihtsalt ei ole loodud lõputult kannatama ning mingi hetk annab füüsiline või psüühiline pool lihtsalt fataalselt järele, ja eks autorilgi on mitmeid hetki, mil ta on lihtsalt võimetu olema midagi muud kui inimene. Ja see rusikatega vastu rinda tagumise puudumine teebki lugemise lähedaseks. (Kuigi – eks autor mitmel puhul sarjab vaimult ja kehalt lodevaid prantslasi või angloameeriklasi.)

Nojah, leidub ka tugevaid arvamusi, et Sajeri sõjatee ei pruukinud olla selline nagu raamatus kirjutatud. Ja ehk see põhjuseks, miks raamatukogus on see raamat ilukirjanduse osakonnas.

“Meie pingul kujutlus pani silmapiiri võnkuma ja maalis sinna ärevaid pilte. Kassinahast mütside all liikus peas tuhat mõtet. Kauge kodukoht, omaksed, meeletu, lootusetu armastus. Mõttes liikusid igasugused lahendused, kapituleerumine, vangipõlv, põgenemine... põgenemine või surm, jah, surm, tulgu see juba rutem, et kõigele lõpp teha. Mõned haarasid relvad ja unistasid kangelaslikust kaitsmisest, tagasilöömisest, peatamisest. Aga enamikul seisis silme ees surm. Sellisest resignatsioonist sünnivad kuulsaimad sõjakangelased. Pelgurid, kartlikud, patsifistid, kes ei olnud algusest peale nõus Hitleri sõjaga ja kes hirmust meeletuina püüavad päästa oma elu, sageli olukorra tõttu juhuslikult ka teiste oma.” (lk 63)

“Mul ei ole ühestki spetsiaalsest seiklusest jutustada. Olin ühele või kahele poolatarile natuke käsi külge ajanud, aga mitte palju kaugemale läinud. Tõsi, ma olin Paulasse armunud ja kirjutasin talle sageli. Lootsin siiski veel puhkusele saada. Kuid asi polnud ainult selles. Mind vaevas vastikus, peaaegu iiveldus. Niipea, kui mõni keha võttis end pa[l]jaks, kartsin, et sealt väljuvad soolikad. Meenusid sõjastseenid, auravad, lehkavad kehad, kust sisikond välja valgus. Kokkuvõttes eelistasin kirjavahetuse platoonilist armastust. Paula kujutas minu silmis endast veel midagi muud, midagi õrna ja delikaatset, mille kõhust ei purska midagi seesugust välja. Vähemalt püüdsin ma sellele mitte mõelda.” (lk 115)

“Mu pea võdises kaela otsas nagu joodikul, kelle lõbusus läheb üle masenduseks, olin seal kõigest teadlikuna, liikumatuna, võidetuna, ületamatust ja hävitavast kabuhirmust hävitatuna. Ja ma ei suutnud midagi teha. Ma ei andesta endale kunagi seda hetke, mil reaalsus riivas mu sügavaimat olemust.” (lk 193)

“Veidi aja pärast olime sulatusahjus tagasi. heitsime viimse pilgu vastsündinule, kelle vaiksed karjed olid nagu hapra kristalli helin keldrit raputavate kärgatuste kõrval. Soovisime, et ta sureks ruttu, enne kahekümneaastaseks saamist. Kakskümmend aastat on tänamatu iga. Väga raske on lahkuda elust siis, kui tahad nii väga, et see õilmitseks.” (lk 247)