Isaac Asimov – Rahuldus tagatud (Horisont 4/1968)

Taas kohtume “Kadunud robotist” tuttava robopsühholoog dr Calviniga, kel seekord võrdlemisi omapärane inimkatse käsil. Lugu siis sellest, kuidas teadatuntud robotivalmistaja tahab laiendada oma tegevust ning hakata valmistama roboteid kodumajapidamistele. Tehakse prototüüp Tony, selline kena noormehe välimusega asi, mil küljes inglise kammerteenri kombed. Et ametlikult pole sellist katsetust lubatud (jutukogus oli juttu, et positronajusid võib vaid kosmose tarbeks kasutada), tehakse katsealuseks robotitehase ühe asjapulga koduperenaisest naine, kelle juurde saadetakse kolmeks nädalaks robot Tony. Tõepoolest, robot koristab nagu kulda jne, ning peale selle hakkab veel tuunima Claire'i välimust ja kodu. (Ahjaa, mees on sel ajal komandeeringus, sest vaja on näha, kuidas pahaaimamatu inimene sellist koduabilist vastu võtaks.) Claire, tema tunneb mõningast ebamugavust ja veidrat erutust.

“Ta ütles vaid hapult: “Teiesuguste pärast jäävad tavalised majateenijad tööta.”

“On palju tähtsamaid töid, milleks neid kasutada võidakse, kui nad vabanevad kord sellisest rügamisest. Minusuguseid esemeid, proua Belmont, võidakse valmistada. Kuid miski ei suuda seni asendada teie peas oleva inimaju loomisvõimet ja mitmekülgsust.”

Tony näoilme ei vihjanud millelegi, kuid ta hääl helises soojalt, täis aukartust ja imetlust, nii et Claire punastas ja pomises: “Minu aju! Teie oma pole selles halvem.”

Tony tuli veidi lähemale ja lausus: “Te olete vist küll üsna õnnetu, kui kõnelete selliselt. Võin ma midagi teie heaks teha?”

Hetkeks tundis Claire, et miski ajab teda naerma. Olukord oli naeruväärne. Tema ees seisis animeeritud vaibapuhastaja, nõudepesija, mööbliläigestaja, üldse kõiktegija, kes oli sündinud tehase tootmislaual ja pakkus oma teeneid kui lohutaja ja usaldusmees.” (lk 44)

Loo pealkiri, meeleheitel koduperenaine ja seksikas robot loovad muidugi igati riivatu kujutluspildi sellest, mis võiks juhtuda. Ja noh, kuna tegemist ikkagi situatsiooniga, mille kallal Asimov oma tulevikunägemuste vallas pead vaevab, siis juhtub nii mõndagi... veerandriivatut. Asimov on oma aja laps – nii on Claire selline eduka mehe kodukana, kes ometi... januneb kire järgi. Ja kui robot näeb, mil viisil seda koduperenaist lõkkele puhuda, siis ta ka selle vastutusrikka ülesande täidab. Sest tema asi on inimest aidata.

“Kas te tõesti ei mõista? See masin pidi toimima esimese seaduse järgi. Ta ei võinud lasta inimesele kahju teha, Claire Belmontile aga tegi kahju tema enese küündimatus. Ja sellepärast avaldas ta Claire'ile armastust, sest missuguse naise enesetunnet ei kõditaks see, et ta suudab äratada kirge masinas – külmas hingetus masinas?” (lk 49)

Nojah, Asimovil nupp nokib ja tegemist on päris visuaalse looga, mida kujutleks ette nii lühifilmi kui lavastusena. Ja saab netist ka lugeda.

ulmekirjanduse baas