Mary Roach – Reisisiht Marss. Kosmoses elamise veidram pool (2012)

Gravitatsioon, kaaluta olek ja inimese toimimine ebamaistes oludes. Need on vast kolm peamist teemat ja probleemide keset, millega kokku puututakse Maalt lahkumisega, ja raamat siis püüab anda ülevaate, et kuidas nendega kosmosekeskustes tegeldakse. Kas inimene läheb kosmoseruumi avaruses ja tühjuses ning tähesõiduki kitsikuses hulluks? Mis toimub kaaluta olekus inimkehaga, kui see on veel lisaks kosmosekiirguse märklauaks. Kuidas keha atrofeerub kosmoses olles. Millest toituda ja kuidas jäätmetega toimida. Ja veelkord, mis saab inimestest, kes peavad kuude kaupa ninapidi koos olema. Ja muudki.

Seni loetud “Imelise Teaduse” sarja raamatutest on see vast kõige meelelahutuslikum teos ja ausalt öeldes ka naljakaim (nojah, kui teevad nalja kõiksugu nabaalunehuumor ja veidrad ebaõnnestumised). Ühesõnaga on küllaga kilde inimkeha mitmesuguste tegevuste ja reageeringute kohta äärmuslikes oludes ning kuidas kosmoseuuringud on püüdnud vastavatele probleemidele lahendusi leida (ehk siis katsealuse töö pole mingi meelakkumine jne). Aga noh, tõsisest teemast hoolimata on takkajärgi üsna naljakas sellest kõigest lugeda.

Et siis, kuigi selline kergekaaluline ülevaade, on see samas päris humoorikalt kirja pandud. Või noh, ehk oli lihtsalt tuju lugeda säändset killuviskamist. Järgnevad tsitaadid pole need kõige paremad, sest eks need naljad ole vähe mahukamad ja kontekstis kinni.

“Aleksandr Laveikin valis kolmanda variandi. Ta suunas oma viha sissepoole. Tulemus on tuttav igale psühholoogile, kes tegeleb isoleeritud ja kitsaste elutingimustega – depressioon. Hiljem, kui Romanenko lahkus, tunnistas Laveikin, et kaalus vahel enesetappu. “Ma tahtsin ennast üles puua. Muidugi on see kaaluta olekus võimatu.”” (lk 52)

“Pea alaspidi rippumine on ülejäänud meeskonnaliikmete suhtes ebaviisakas veel ühel põhjusel. Kui inimese suu on tagurpidi, on tema kõnest raske aru saada. Me kasutame huultelt lugemist oma igapäevases elus märksa rohkem kui arvame. Astronaut Lee Morin rääkis, et kui huuled on rohkem kui 45-kraadise nurga all, on raske huultelt lauseid lugeda. Lisaks “hakkab siis peale see lõuavärk”. Lõuad näevad välja nagu ninad. Väga segadusttekitav.” (lk 106)

“Umbes 50-75 protsenti astronautidest on iivelduse all kannatanud. “Sellepärast ei näidatagi esimese paari lennupäeva jooksul eriti palju uudiseid kosmosesüstikust. Nad kõik oksendavad kuskil nurgas,” ütleb Mike Zolensky, NASA kosmilise tolmu kollektsiooni hoidja.” (lk 114)

“Ta tahtis lihtsalt teada, milline loom annaks kõige väiksema stardikaalu ja söödamassi kohta kõige rohkem kaloreid. Kahele-kolmele Marsi-astronaudile loomaliha söötmiseks tuleb kosmosesse saata 500-kilone lihakeha. Sama arv kaloreid oleks võimalik saada aga vaid 42 kilost hiirtest (see teeb umbes 1700 tükki). “Astronaudid peaksid seega biifsteegi asemel sööma hiiresuppi,” kõlas tema artikli kokkuvõte.” (lk 286)

õhtuleht