03 märts, 2014

Mullast oled sa võetud

Tere!
Mina olen maal sündinud.
Ma elan maal.
Enamuse oma elust olen elanud maal.
Maainimesed räägivad lihtlausetega.
Maainimesed mõtlevad lihtlausetega.
Suvel on maainimestel palju tööd. Siis tehakse tööd.
Talvel on maainimestel palju aega. Talvel on päevad lühikesed. Talvel loetakse raamatuid.
Raamatuid loetakse enda harimiseks ja meelelahutuseks.

Mina tahtsin ennast harida. Mind huvitavad inimesed. Mind huvitab elu kaugetes kohtades, kuhu ise ei sattu. Või kui sattudki, siis ei ole aega sealsete maailmapilti süveneda. Meelelahutus kulus kah ära – puud on talvel raagus ja tuul puhub, õues on külm – elu maal on kole. Ja päevad on lühikesed. Maal ja talvel.
Linnas elavad Kirjanikud. Ma lugesin raamatut Kirjanike mõtlemisest. Väga naljakas oli.
Kirjanikud tulid kokku ja kirjutasid raamatu elust maal.
Elust maal oli seal vähe juttu.
Rohkem Kirjanike mõtlemisest.
Kunagi käisin Lotmani loengus. See oli see vana Lotman. Ja sügav nõuka-aeg.
Maagilist maailmapilti iseloomustab maailma ja mitte-maailma vaheline piir. Niipea kui see piir ületatakse, siis algavad ohud. Ohtude vältimiseks tuleb tavapärase käitumise asemel kasutada mitte-käitumist. See mitte-käitumine on selline käitumine, mida normaalne inimene normaalselt ei tee. Ja see piir algas endistel aegade oma küla tagant, sealt kus algab mets.
Nii läheb normaalne vene inimene reisile ja kohe rongi jõudes paneb selga pidžaama ja hakkab keedetud kana sööma. Nagu ta ei oleks kodus söönud...? Nagu ta kõnniks tavaliselt päeva ajal avalikus kohas pidžaamas ringi…?
Ei – need on maagilised tõrjerituaalid.
Nii lähevad normaalsed inimesed võõrasse kohta ekskursioonile ja hakkavad seal karjuma. Ükski normaalne inimene ei karju tänaval. Ükski normaalne inimene ei karju metsas. Aga kui on tegemist mitte-maailmaga, siis peab ennast maagiaga kaitsma.
 Maagilist kisa on ikka aeg-ajalt maal kuulda. Primitiivne linnainimene on tulnud mitte-maailma ja kaitseb ennast.
Lotman ütles veel , et maagiline mõtlemine ei ole primitiivne. Maagiline mõtlemine olla väga keeruline ja mitmetähenduslik.
Vabandan linnainimeste ees – nende eelnev primitiivseks nimetamine oli ennatlik ja pealiskaudsusest tingitud. Kindlasti leidub ka nende hulgas peene taju ja keerulise mõttemaailmaga isikud. Kuigi raamatust see eriti välja ei tule. Seekord välja ei tulnud.

Maal käinud linnainimesi on vähe. Ma arvasin varem neid rohkem olevat, aga Kirjanikud paljastasid tõe. Suvel tundub tihti, et neid linnainimesi muudkui voorib.
Aga ju siis on need kogu aja samad mõned linnainimesed, kes siin käivad. Neil on ju raske vahet teha, nad on nii sarnased.
See nõuab ikka suurt julgust. Linnainimeselt maale minemine. Kirjanikult maale minemine.
Kuigi tegelikult on linnas käimine palju ohtlikum kui maal käimine. Ma tean. Seisin vaikselt ukseaugus ja vaatasin kohe mitu tundi. Hea valge oli vaadata, kuigi oli öö – tuled põlesid. Nad peaksid sinna Karja tänavale mõne netikaamera üles panema, nagu sigade söögikohta. Siis oleks hea talveöödel vaadata. Mõni isane oli kohe päris armas. Kuigi, kõigi sugusid ma ei osanud eristada. Täiesti ilmselt tuleb see minu vaatluskogemuste vähesusest. 
Natuke ma kartsin ka. Sigu metsas vaatamas käia on ikka palju julgem. Sea suhtes võib kindel olla – tema niisama kallale ei tule.
Ma olen näinud loodusfilmi ühest Kirjanikust, kes siin raamatus kirjutas sellest, kuidas ta maaelust midagi ei tea ega taha teada. Talle meeldib vaadata oma naba ja mõtiskleda Kirjanik olemisest. Ma olen lugenud ka mõnda tema juttu. Põhiliselt kirjutab ta Kirjaniku piinatud nabast, mis minu jaoks, selle lugemise käigus, omandab (peaks omandama) erilise sügavuse. See naba oli piinatud saanud Kirjaniku enda poolt, aga see ei ole üldse tähtis. Lihtsalt piinatud naba on piinamata nabast keerulisem ja sügavam.
Oma nabale keskendumist oli paljudes juttudes, vähemalt pooltes. See linnainimese käitumist näitav film näitas ka joodikluse suurt levikut linnainimeste hulgas. Kirjanike hulgas.
Kirjanikud tunnevad väga hästi joodikute elu. Paigutada linnajoodik maale tundub olevat lihtne – tänavavalgustust ei ole ja teekond poodi on mitu kilomeetrit pikem… Muidu kõik sama. Kirjaniku arvates.
Mina joodikuid ei salli. Õnneks maal joodikuid ei ole. Õnneks maal joodikuid enam peaaegu ei ole. Varem, paarkümmend aastat tagasi, oli neid palju. Pooled surid ära ja pooled kolisid linna. Mõni üksik on veel maal, aga sedagi mitte kauaks.
Kui ma siin maal näen keset päeva mõnes taluõues kõndimas õllepurgiga ja prussihunnikut takseerivat meest, siis ma tean, et see on linnamees, kes on tulnud maainimest ja töötegemist mängima. Maamees ei joo ka palava ilmaga töö kõrvale õlut – õlu teeb uimaseks ja siis ei tule töötegemisest midagi välja.
Endistest paarikümne aasta tagustest maa-joodikutest (kes ellu jäid) said linnajoodikud. Seal sotsiaalabi rohkem ja naps kah odavam.

Mina joodikuid ei salli. 
Seepärast meeldis mulle jutt sellest, et ei tohi maajoodikutel lasta oma lapsi tappa. Mis sellest, et tapetav laps ei olnud maalaps ja taolisi pisarakiskumise jutte on juba kümneid (kui mitte sadu) varem kirjutatud ja loetud. Kui Kirjanik otsustab kirjutada plakati, siis pole selle plakati originaalsus ja seos tegeliku eluga üldse olulised. Olulised on paksud värvid ja selge propagandistlik mõte. Tähtis sõnum nõuab edasiandmist. Ja ta oli selge: ärge laske maajoodikutel lapsi tappa.

Lisaks linnajoodikute maale paigutamisele olid mõned Kirjanikud leidnud ka teise viisi sobi teha. Nad laiendasid maa mõistet. Et Eesti ongi tervenisti üks maa. Üks maakoht. Üks kolgas.
Üks Vahingu ja Undi austaja kirjeldab oma retke maale – kolme päevaga läbitavad maakohad on kõik täpselt nimetamist leidnud: Puhja (alevik), Tartu (linn), Võru (linn), Antsla (linn), Ambla (alev), Kohtla-Järve (linn), Kiviõli (linn), Püssi (linn). Administratiivne liigitus ei ole oluline. Minu jaoks ei ole ükski neist maa. Tegelikult, vist Kirjaniku jaoks ka mitte. Tema sai oma kopka kätte – ja see tundus oluline olevat. Haltuura.
Haltuura, kui kogumiku märksõna.
Kulka on palganud töödejuhatajaks ja tellija esindajaks vale inimese. Kes pole suutnud töö tegijate suhtes piisavalt nõudlik olla.
Või ei saagi nendelt miskit paremat tulla?
Või ongi Eesti tänapäevane kirjandus selline?
Sügava ja keerulise nabaga, aga elust (maal) midagi ei tea. Elu tundmist asendab plakati maalimise oskus. Kui seegi olemas on…?
Maainimesel on talveõhtuti ikka aega. Läheb netti ja vaatab, mis on maa- ja linnainimesel vahet. Jõuab Statistikaameti kodulehele.
Kõige uuemad kultuuriandmed on 2009 – 2010 aastast (tabel KUT60).
Leiab sealt ise kultuuritegemise (välja arvatud sport). Vähemalt korra nädalas. Maal 37,7% ja linnas 35,4%.
Vahe 2,3%. Kõigest.
Uskumatu!
Päriselt ka?!
Siin peab mingi viga olema…
Mina küll ei usu, et nii paljud linlased iga nädal midagi teevad. Iga nädal ise kultuuri teevad. Siin peab mingi metoodika viga olema. Isegi kui arvestada, et küsitud on vähemalt kümneaastaste kohta – et kool ju ikka nõuab midagi laste käest.
Aga noh, statistikat ju uskumise jaoks tehaksegi.
Ju siis on ikka tõsi!
Aga ikkagi, veider on arvata linnainimesi olevat maainimestega peaaegu sama kultuursed…

2 kommentaari:

  1. Linnainimese kultuuri "tegemine" on sagedasti passiivne - läheb kinno-teatrisse-näitusele, maainimene, mängib pilli, tantsib, laulab. Seega aktiivne. Maakas võib vahel linnas kinos või teatris sellegipoolest käia, aga linnasaks rahvatantsu ja -pilli päris niisama mängima ei hakka.
    Vabandust, raamatut lugenud ei ole, see kultuuriteema aga puudutas väga!

    VastaKustuta