03 märts, 2014

Airika Harrik – Elu pärast surma (2013)


Eesti noorima prosaisti romaanitriloogia on viimaks valmis saanud ning võime nüüd kergendatult hingata, läbi on see ulmeline möll; Rändur-Annika segased seiklused saavad mingil moel õnneliku lõpu, mitmesugused armastused eri olendite vahel leiavad eluõiguse ning hea ja kurja vahekord pendeldab õnneks tasakaalu. Raamatutes loodud maailmad (peale erinevate kümnendite Eesti) on fantastilised (või nö ebausutavad), nii saame külastada Põrgut, Kuud ja isegi Taevast (kus mitmesuguste jumaluste kõrval saab niisamuti kohtuda sootu Loojaga!). Ühesõnaga, autoril on julgust ja pealehakkamist niivõrd ambitsioonikate ruumide ja tegelaste loomiseks.

Mis on mõneti probleemiks – ehk on liialt palju kokku surutud, dekoratsioonide ja seikluste pompöössus kisub veidi jaburaks. Igatahes triloogia final läks niivõrd lennukaks ja segaseks... et oli raskusi reel püsimisega. Mis värk ikkagi toimus Saatuse ja Surmaga, või noh, mida draamat. Mis täpsemalt juhtus?? Mis veider lehmakauplemine sel suremise teemal õieti oli? Harrik ei hoia ennast kirjutamisel tagasi, ta laseb teksti üpris julme stseene sisse (nt kuidas Morthin peksab oma armsa Anca surnuks (lk 115-116)), mõnelgi muul puhul tahaks ebavariserlikult küsida, et kas peab kõiksugu sadismi või, ee, veidrusi niivõrd rõõmsalt kultiveerima (kõik need Martini ja Annika taaskehastumised on ikka... natuke pervers).

Teose sihtgrupiks on ehk 10-18-aastased noored, ning sellest siis ehk autoripoolne uljus mitme muidu delikaatse teema käsitlemisel. Kuigi raamatul on nii toimetaja kui korrektor, on teksti jäänud päris palju trükiapse (mõnel puhul on sulgudes ehk autori enda toimetamismõttekesed?). Kaanepilt on mu vanade silmade jaoks päris õudne või silmakriipiv, aga jällegi – ma ei kuulu teose sihtgruppi.

Hea küll, postituses sai välja toodud mitmeid lugemisel tekkinud küsitavusi, aga samas ei saa mainimata jätta siirast imetlust, et leidub inimesi, kes suudavad ja viitsivad midagi sellist luua.

“Pagana päralt, kui keeruline selle tüdruku elu ikka oli. Imestasin juba mitmendat korda, kuidas ta üldse aru sai, millal ja kus mingi osa temast oli ja milline osa temast mida teadis.” (lk 122)

““Ma loodan, et see pole kuidagi imelik küsimus,” sai Ragnar ingli sõbralikust toonist julgust juurde, “aga kes ateistidega tegeleb? Kas nemad üldse Taevasse pääsevad?”
“Loomulikult pääsevad. Iga ateist usub sisimas MIDAGI. Ateistid on mõnes mõttes toredad tegelased. Kui nad siiski olude sunnil ehk surmasuus olles midagi uskuma hakkavad, kujutavad nad Loojat liigsete ilustuste ja liignimedeta ette. Talle endale meeldib see, et te teaks.”” (lk 241)

“Ega teda asjatult Ränduriks hüütud. Annika sai sisimas aru, kuid ei kavatsenud selle arusaamise vastu midagi ette võtta – et ta tundis end oma ande pärast mõnevõrra tähtsanagi. Veidi plikalikku uhkust, et ta oli massist erinev, polnud ju keelatud. Ta oli seda oma vanas lihtsurelikuelus juba tahtnud: silma paista, hinnatud olla!” (lk 247)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar