Ray Bradbury – Inimesed Maalt (Horisont 12/1968)

Maalt saabub Marsile rakett nelja kosmonaudiga. Ainult et... inimsarnastel marslastel on kuidagi täiesti ükskõik sellest ilmatuma erakordsest faktist ja neist õhinal maalastest, kes tahavad pidulikult ja ametlikult tähistada maalaste ja marslaste esimest kohtumist. Pigem püüavad marslased kapten Williamsit ja ta kaaslasi vältida, ja see teeb ajaloolised kosmonaudid väga kurvaks. Lõpuks juhitakse maalased ühte ruumi, kus neid viimaks ometi vaimustunult vastu võetakse. Mõne aja pärast selgub elevil maalastele, et koht, kus nad on, on marslaste hullumaja ja see on täidetud mitmesuguste nn maalastega... Ja hulluarst, tema ei usu kohe üldse, et tegemist võiks olla vaimselt tervete, ee, maalastega (no tema mõistes siis marslastega) – see tegelane, kes nimetab end kapten Williamsiks, ta tekitab telepaatilisi hallunisatsioone (nii kolm kaaslast kui rakett on Marsi hulluarstile väga tugev hallunisatsioon, omal moel suisa imetlusväärne telepaatiline toode) nagu teised luku taha pandud “maalased”. Järgneb traagiline finaal ning rakett müüakse vanarauaks.

Bradburylt üsna vaimukas lugu või teisiti võttes kurb anekdoot, huvitav tõlkevalik.

“Oleme Maalt. Mina olen kapten Williams. Maandusime Marsil vähem kui tund tagasi. Siin me nüüd oleme, Teine Ekspeditsioon. Esimene Ekspeditsioon oli ka, aga me ei tea, mis sellest sai. Meie oleme igal juhul siin. Ja teie olete esimene marslane, keda me kohtasime!” (lk 48)

ulmekirjanduse baas