Amish Tripathi – Meluha surematud (2014)

 Eepiline melodraama India müütilisest ajaloost, mida rikutud huumorimeele puhul võiks tarbida seda teksti ka campfantasyna. Ehk siis mitte ilukirjandus vaid ilutsev kirjandus, tekstibollywood – lehtedelt paiskuvad vastu sügavad emotsioonid, tundelised kangelased, tumedad saladused, tants ja fatalism. Aga noh, igati eksootiline ja värviküllane värk ning kergelt tarbitav; raamatu kaanereklaami järgi tegemist lausa ida Coelho või hindu Tolkieniga (eks küsimus tekigi, kes võiks olla teose sihtgrupp). Ja noh, selline reklaam äratab ikka mõningast tähelepanu, eksole.

Lugu siis sellest, kuidas iidne Meluha impeerium leiab endale korraga päästja – selleks on Tiibetist pärit hõimupealik Shiva, kes siis peaks olema... midagi jumalikku (jajah, india reaalsus ja maavalla reaalsus on natuke erinevad). Meluha on välispinnalt pea ideaalne tsivilisatsioon, elukord on harmooniline ja küllane tänu ühiskonna korrapärasele ülesehitusele ja seaduste täpsele järgimisele (no tegemist on pooleldi kommunistliku utoopiaga); ning võlujoogiga on saavutatud ülipikk eluiga (sellest siis raamatu pealkiri – kuigi tegemist pole siiski surematutega?). Heaolu ent tekitab probleeme (sest peale pikka pidu...) – väike sündivus ja kõikemääravad seadused ei mõju ühiskonna loomingulisuse ürgsupile just ärgitavalt (näiteks sõda on raske pidada reeglite järgi).

Ja seetõttu on probleem konkureeriva naaberimpeeriumi Swadweepiga, kus elavat õelad inimesed (nad ei ela sellises reglementeerituses nagu meluhalased!) ja kellega sajandite vältel on mitmeid eepilisi konflikte olnud. Meluha valitsejatele tundub nüüd, et nende impeerium hakkab vanema vennana nooremale vennale paratamatult alla vanduma – 8 miljonit üllast mehulalast lihtsalt ei saa naabrite 80 miljonilisele surelike massile vastu (mis teha, ka tehniline progress ei saa vastu läbimatule džunglile). Ja see pole veel kõik, on veel selline põlatud inimrühm nagu kardetud erioskustega nagad... Mida nemad õieti taga ajavad?

Ent jah, leitakse (sest teda otsitakse) Päästja (Neelkanth), keda on ammu Mehulas oodatud. Pea ogaruseni on kõik veendunud, et Shiva on see Õige (seda tõendab üks mõneti kummastav füüsiline nähe). On muidugi paar kahtlejat, kuid nemadki mõistavad aja jooksul oma ekslikkust (sest tõepoolest, varem on mitu petturit taotlenud Neelkanthi tiitlit). Muuhulgas võidab tantsuhimuline mees Mehula imperaatori tütre südame... hoolimata sellest, et 86-aastane naine on halva karmaga (ei hakka seletama, mida see raamatus kontekstis tähendab). Tõepoolest, Shiva osutub geeniuseks pea igas valdkonnas, andes nõu nii meditsiinilistes kui militaarsetes küsimustes – ning kõik kiidavad ta otsused heaks pea ühehäälse andumusega. Kuid konkurents ja esialgne edu võitluses Swadweepiga osutab hoopis teistele probleemidele kui Päästja rolli omaksvõtnud Shiva arvas... aga sellest ehk enam triloogia järgmistes osades.

Nagu öeldud, kui teksti campi võtmes lugeda, on see päris naljakas. Autori kiituseks tuleb öelda, et Shiva pole miski tõsimeelne arhikangelane, ei, tema viskab nalja ja tõmbab marihuaanat ning austab võrdõiguslikkust. Ja kuna tegemist triloogiaga, siis muidugi avaosa lahendused pole teps mitte kõige paremad. Eks kindlasti aitaks loo mõistmisele kaasa india mütoloogia tundmine (kuigi autor vist lubab endale mõnel puhul kirjanduslikke vabadusi).

Omaette küsimus on, milliseid väljendeid tekstis kasutatakse – täiesti tavalne on “terrorism”, aga läbi vilksatab ka näiteks “tiim” või “taristu”. Igasugu toimetamata näpukaid on tekstis küllaga, ning pead paneb kratsima komade ootamatu olemasolu või olematus lausetes.

Igal juhul, ootamatu tõlkevalik. Har Har Madadev.

“Shiva jäi hetkeks hingetuks, kui nägi oma hingevalgust endale vastu vaatamas. Tema süda hakkas metsikult taguma. Mees võinuks lausa vanduda, et tundis tema jaoks meeldivaimat aroomi terves maailmas, püha järve hõngu päikeseloojangul. Nagu kõik korrad varemgi, oli ta täiesti lummatud.
Tervet ruumi täitis äkki ebamugav vaikus. Ainsat heli tegi peeker, mis lendas uuesti Sati käest maha. Kõlksatus, mille peeker tegi, pani Sati oma pilgu mehelt lahti rebima. Äärmiselt suure enesekontrolliga suutis ta oma näo rahulikuks jätta, kuid ta hingamine oli raske, nagu oleks ta just lõpetanud tantsu Shivaga. Naisel polnud aimugi, miks ta hing nii keevaliselt reageeris.” (lk 136)

“Kogu universumi emotsioonid voogasid läbi Shiva olemuse sellel hetkel. Tema näol püsis vaimustatud naeratus. Mees proovis küll rääkida, aga ta sõnad jäid talle kurku kinni. Sõdades kohkumatu mees kummardas ja võttis õrnalt Sati käest kinni, tõi selle enda huultele ja suudles naisi sõrmi armastavalt. Ta vaatas üles Daksha poole ja sosistas: “Ma ei lase temast enam mitte kunagi lahti. Mitte kunagi.”
Jahmunud Sati vaatas Shivat. Naine oli küll julgenud hakata armastama, kuid ta polnud julgenud loota. Nüüd aga hakkas tema kõige metsikum unistus täide minema. Temast saab Shiva abikaasa.” (lk 257)

“Parvateshwari südant täitis rõõm, mida iga ennast lõpuks leidnud suryavanshi võis tunda. Rõõm, mis tuleb sellest, kui lõpuks leiad inimese, kes on väärt järgimist. Rõõm, mis tuleb siis, kui oled leidnud mehe, kes on väärt sind inspireerima. Rõõm, mis tuleb, kui leiad lõpuks inimese, kes on väärt, et temasse suhtutakse sama sügava uskumisega nagu Isand Rami.” (lk 315)